Omadused erinevad teistest süsivesikutest suuresti. Nad on tunduvalt halvemini lahustuvad vees kui mono- ja oligosahhariidid, neil puudub magus maitse ja nad pole inertsed. Tuntumad esindajad on tärklis, tselluloos ja pektiin. DP polümerisatsiooni aste (Degree of Polymerization) monosahhariidi jääkide arv. Ainult vähestel polüsahhariididel on DP alla 100, enamikel on see vahemikus 200-3000 ning suurimad omavad väärtust DP=7000-15000. Teaduslik nimetus=glükaanid 1) homoglükaanid (koosnevad üht tüüpi suhkru ühikutest) 2) heteroglükaanid (koosnevad kahest või rohkemast monosahhariidi jäägist) Omadused Polüsahhariidid on looduses rikkalikult levinud. Täidavad järgmisi funktsioone: 1) Struktuuri moodustav tugiaine Tselluloos, hemitselluloos ja pektiin taimedes. Kitiin ja mükopolüsahhariidid loomades. 2) Assimileeruv varuaine Tärklis, dekstriinid ja inuliin taimedes.
Millisel olulisel põllumajanduslikul taimerühmal seda tüüpi rakusein esineb, milline on sellise erinevuse tähtsus venivuskasvule. Kõrrelistel on selline rakusein Enamikel taimedel on rakuseinas väga palju pektiinaineid, kommeniliiididel märgatavalt vähem Kommeniliinidel moodustab hemitselluloos pea poole rakuseina koostisest, ülejäänutel vähem (15%) ristseoselised glükaanid kommeniliinides on peaasejalikult glükuronoarabinoksülaanid (GAX), mitte ksüloglükaanid (XyG), nagu enamikes taimedes. Teistel taimedel on fenoolseid ühendeid pigem sekundaarses rakuseinas, kommeniliinsetel on neid ka primaarses palju. Esineb vähe struktuurseid valke, kuid on rohkelt kaneelhappe derivaate Kommeniliinilistel, kelle rakuseinas on ristseoselised glükaanid peamiselt GAX,
keskkonnale. Sobivate tingimuste saabudes kotteosed idanevad ning areneb haploidne mütseel. Kotteosed vabanevad keskkonda kas eoskoti lagunemisel või väljutatakse eoskotist veerõhu muutumise abil. Kotteoste levitajateks on enamasti tuuleõhk, mitmetel juhtudel aga ka veetilgad, voolav vesi või loomad. Kottseente keha koosneb tüüpilistest eukarüootsetest rakkudest, mida ümbritseb rakukest. Rakukesta koostisaineteks on erinevates vahekordades kitiin ja glükaanid. Rakuvaheseintes esinevad nö. lihtsad avad, mis võimaldavad rakusisaldiste liikumist rakust rakku. Samas võivad seda takistada mitmesugused membraaniseoselised struktuurid, näiteks nn. Woronini kehad, mis sulgevad rakuvaheseintes esinevad avad. Kottseente kehaks võib olla vaid üks rakk (pärmidel) või pikk niit, mis on vaheseintega jaotatud rakkudeks (seeneniit ehk hüüf). Pärmid paljunevad pungumise või jagunemise
Üle 75% sisaldavad süsivesikuid ka mesi ja siirupid. 50-75% süsivesikuid on jahus, tangainetes, kuivatatud puuviljas; 40-50% enamikus leiva- saiatoodetes; marjade, puuviljade süsiv sis 10-15%. Loomse päritoluga toiduainetest tulevad süsiv allikana kõne alla piim ja piimatooted; need sisaldavad disahhariidi laktoos Lahustuvad ja lahustumatud kiudained. Kiudainete saamine toidust. Kiudained jaotatakse: vesilahustuvad (pektiinained, kummiained, glükaanid), vees lahustumatud (hemitselluloos, tselluloos, ligniin). Kiudainerikas toit seob hulgaliselt vett, annab söömisel kiiresti küllastustunde. Pektiinained vähend glükoosi imendusmiskiirust. Päevas peaks saama 25-35 g kiudaineid. Kiudainerikkad toidud: täisteravilja ja madala sordi jahust tooted, tangained, helbed, müslid. Lipiidide tähtsus toitumisel. Esmatähtsad rasvhapped. Täiskasvanu organismis on keskmiselt 15% rasva
OMADUSED Eu- ja prokarüootse raku võrdlus Raku suurus Eukarüootne ca 10x suurem kui prokarüootne. Eukarüootsel on membraaniga piiritletud tuum (lineaarsed kromosoomid. Organellidel oma rõngaskromosoom) Membraaniga ümbritsetud tuuma olemasolu Histoonide olemasolu Kromosoomi kuju (rõngas- või lineaarne) Rakumembraani lipiidne koostis (esterlipiidid, eeterlipiidid, steroolide esinemine Rakukesta tugikiudude koostis (tselluloos, kitiin, -glükaanid, peptidoglükaan) Rakuskeleti valgud (tubuliin, aktiin ja nende homoloogid) Membraansed organellid (nt mitokondrid ja kloroplastid, ER jne) Viburite ehitus Ribosoomide tüüp Geenistruktuur, intronite esinemine, operonide esinemine Bakteri kromosoom- rõngaskromosoom (u. 1 mm). Nukleoid ehk tuumapiirkond. Puudub tuumamembraan. Kokkupakitud kromosoom- vajalik, et kromosoom rakku mahuks.
Lipopolüsahhariidide (LPS) erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused. LPS lipiidosa on toksiline inimesele ja loomadele, põhjustades palavikku, lööbeid ja sokki. Seetõttu nimetatakse LPS kaendotoksiinideks. LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline Värvuvad g(-) Seeneraku kestas on spetsiifilistekskomponentideks kitiin ja beeta-1,3-glükaanid 38. Mida membraan sisaldab? Fosfolipiide ja valke. Rakumembraan (paksus 8 nm) ümbritseb bakterirakku ja on turgori mõjul surutud vastu rakukesta. Mükoplasmadel on rakumembraan rakule välispiirdeks. Membraan koosneb fosfolipiidide kaksikkihist, kus lipiidide hüdrofoobsed "sabad" (rasvhappejäägid) on suunatud membraani siseosa poole ja hüdrofiilsed "pead" membraani välispinna poole. Lipiidkomponendiga on elektrostaatiliselt seotud valgud, mis ei kata membraani pideva kihina,
Järelvärvimine tehakse metüleensinisega. Happeresistentsed (acid-fast) bakterid (Mycobacterium) värvuvad selle meetodiga punaselt, sest karboolfuksiin seostub tugevasti nende vahase kestaga. Ülejäänud, nn tavaliste kestadega bakterid värvuvad selle meetodi järgi siniselt. NB! Tavaline Grami järgi värvimine vahase kestaga bakteritele ei sobi, sest vees lahustatud värvid ei hakka neile rakkdele külge. Seeneraku kestas on spetsiifiliseks komponentideks kitiin ja beeta-glükaanid. Kestas on ka veel glükosüülitud valke, kuid need pole iseloomulikud ainult seentele. KAPSEL 1. mikrokapslid, paksus alla 0.2 mkm, valgusmikroskoobis ei näe. 2. makrokapslid, paksus üle 0.2 mkm. Mikrokapsel on raku kestaga tugevasti seotud ja teda võib vaadelda rakukesta osana. Makrokapsleid saab valgusmikroskoobis näha negatiivse värvimisega ( nigrosiin jmt.). Kui kapsel on kergesti rakust eralduv, siis on tegu lihtsalt rakku ümbritseva limaga.
Linnaste jahu ja vee segu nimetatakse meskiks Heledate õllede puhul võetakse vett 4-5 hl/100kg linnaste kohta ning toimuv ensümaatiline töötlus on aktiivsem Tumedate õllede puhul on vee kogus karamelliseerumise ja aroomide tekke soodustamiseks väiksem (3-3,5 hl/100 kg) Meskimisreziimid · Kasutatavad temperatuurid ja aeg, mille jooksul toimub linnaste ekstraktis sisalduvate polümeeride (tärklis, valgud ning -glükaanid) hüdrolüüs · Meskimisreziimi koostamisel lähtutakse vastavate "võtmeensüümide" aktiivsuse mõjutamisest ning soovitavast resultaadist. · Peale ensüümreaktsioonide mõjutab temperatuur ka keemiliste reaktsioonide kiirust, valkude (sh ensüümide) denatureerumist ja sadenemist, lahustumis- ja difusiooniprotsesse, tärklise geelitumist ning rakustruktuuride lõhustumist modifitseerimata endospermi osades 18
molekulina saab ta rakku siseneda. Rakust väljuda saab auksiin ainult basaalses osas, kus on tema spetsiifiline kandjavalk. 40. Auksiin soodustab rakkude venivuskasvu. Millist Lockharti võrrandi komponenti auksiin mõjutab ja kuidas? Plastilisuskoefitsenti (m). Muudab rakud kergemini deformeeritavaks ristseoseliste glükaanide (GAX) lagundamisega. IAA muudab rakuseinad plastilisemaks (aktiveerib H+ATPaasi, aktiveeruvad rakuseinas hüdrolüütilised ensüümid, mis lagundavad ristseoselised glükaanid. 41. Statoliidid on tärkliseterad, mis on statotsüütidest raskusjõu mõjul väljasadenenud statotsüüdid on amüloplaste sisaldavad rakud 42. Mis on apikaalne domineerimine Kui tipupung inhibeerib külgpungade arengut. Kui tipupung eemaldada, siis hakkavad külgmised kasvama jõudsalt. Tipupungades kõrge IAA konts see muudab ta tarbivaks piirkonnaks, kuhu toimub toitainete juurdevool. Kõrge IAA konts tipupungas kaasneb kõrge ABA kontsentratsioon külgpungades. 43
haigustega. Haigusprotsessi käivitab organismi mikroobid. § Hambakatt - bakterirakkudest (60-70 vol%), sülje polümeeridest, bakteriaalsed ekstratsellulaarsed produktid - loomulik biofilm. Tulemuseks on rikkalik bakteriaalsete metaboliitide kontsentratsioon hamba pinnal. § Domineerivad Streptococcus sanguis ja S. mutans. § Katu teke algab streptokokkide kleepumisega sülje glükoproteiinidele. Järgneb tugevam kleepumine rakuvälistele polümeeridele (dekstraan + levaan = glükaanid), mida toodavad bakterid toidusuhkrutest. Viimased moodustavad katu maatriksi. § Kaaries on hamba emaili, dentiini ja tsemendi destruktsioon demineralisatsiooni tulemusena. Viimast põhjustab katus olevate bakterite poolt suhkrute lõhustamisel toodetavad happed. Alguses oluline S. mutans, kuid hiljem ka Lactobacillus, Actinomyces jt. Konjunktiivi mikrofloora § Mikrofloora varieeruv, kuid bakterite hulk väike. § Stapylococcus epidermidis, korüneformsed bakterid on domineerivad, harvem S.
annaabi.ee 
