Oli päris südasuvine torm. Läks nii pimedaks, et väljas paistis kõik olevat sinkjasmust. Ilus oli see! Vihma valas nii tugevasti, et puud natukese maa tagant paistsid nagu läbi ämblikuvõrgu; tuulehood painutasid 260 puid ja käänasid lehed pahupidi, kahvatud küljed väljapoole. Siis tuli jälle sihuke tore puhang, et puud vehkisid okstega nagu pöörased, ja parajasti, kui kõige pimedam oli, -- säuh! äkki läks helevalgeks ja tormis kummarduvaid puudelatvu paistis mitmesaja gammu kauguselt -- palju kaugemalt kui enne. Silmapilgu pärast oli jälle kottpime ja müristas hirmsa kärgatusega; siis veeres mürin parinaga ja kärinaga taevast alla maailma teisele küljele, nagu oleks tühje tõrsi trepist alla veeretatud, -- pikast trepist, teate, kus nad aina astmelt astmele; põrkasid. «Jim, see on tore,» ütlesin ma. «Ei tahaks kuskil mujal olla kui ainult siin. Anna mulle veel üks tükk kala ja kuuma kakku.» «Noh, sind poleks siin, kui Jimi poleks olnud
annaabi.ee 
