udukogu umbes tuhande aasta pärast. MÄDAMUNA UDUKOGU: Surev täht, mis on udukogu keskel asuva tolmupilve varjus, paiskas 800 aasta eest välja hiiglasliku koguse gaasi, mis liigub nüüd kiirusega 500 000 km/h. Ümbritseva gaasiga põrkudes tekivad lööklained, mis kiirgavad sinist valgust. Galaktiline geiser Eespool kirjeldatud tähe surma tagajärjel liikuvate gaasivoogude kõrval on meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Suure Vankri tähtkujus asuvas galaktikas NGC 3079 avastatud gaasipursked tõelised hiiglased. Umbes 6 miljoni kilomeetrise tunnikiirusega liikuv gaas paiskub jugadena välja galaktika tsentrist. Gaasimass on tohutu ja lähivaatel nähtavad neli juga on igaüks umbes 75 valgusaasta jämedused. Joad hajuvad galaktika tasapinnast umbes
Andromeda galaktika NGC 5457 (nõelaratta galaktika) Galaktikate areng Esimese miljoni aasta jooksul hakkavad ilmnema galaktikatele iseloomulikud jooned: tähekobarad, mille keskmes on massiivne must auk, uute tähtede teke väga kiire ja tihe. Suure musta augu teke on väga tähtis galaktika arenemisel, sest see määrab ära kui palju ainet suudab galaktika endaga siduda. Järgmise kahe miljardi aasta jooksul hakkab kogunenud ainest arenema galaktiline ketas. Galaktika jätkab kasvamist terve oma elu ning galaktikate ühinemine on iseloomulik nende varases elueas. Aja möödudes tõenäosus, et kaks sama suurt galaktikat ühinevad väheneb. Galaktikate kokkupõrkumine, mis lõpeb nende ühinemisega.. Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:M101_hires_STScI-PRC2006 http://docs.kde.org/stable/et/kdeedu/kstars/ai-ellipgal.html http://www.google.ee/imgres?hl=et&sa=X&tbo=d&biw=1366 http://et
Horisondilised koordinaadid Ekliptiline koordinaatide süsteem Ekliptilise koordinaatide süsteemi alustasandiks on ekliptika. Ekliptika on rada, mida Päike näivalt järgib oma aastasel teekonnal. Sarnaselt otsetõusule ekvaatorilises süsteemis on ekliptilise pikkuse nullpunktiks kevadpunkt. Kõik planeedid (v.a Pluuto) tiirlevad ümber Päikese enam-vähem samal tasandil, olles seetõttu alati üsna lähedal ekliptikale (st. neil on alati väike ekliptiline laius). Galaktiline koordinaatide süsteem Galaktilise koordinaatide süsteemi alustasandiks on Linnutee. Laiuskraadilist nurka nimetatakse siin galaktiliseks laiuseks ning pikkuskraadilist nurka galaktiliseks pikkuseks Tänan kuulamast!
• Galaktika koosneb lati-kujulisest tuuma piirkonnast, mida ümbritseb gaasist, tolmust ja tähtedest koosnev ketas. • See ketas moodustab neli erinevat spiraalset struktuuri, mis keerduvad logaritmilise spiraalina väljapoole tuumast. • Linnutee arvatav mass on varieeruv, olenedes arvutusmeetodist ja kasutatud andmetest. Viimaste arvutuste kohaselt on Galaktika minimaalne mass 5,8x1011 päikese massi. • Enamus Linnutee massist võtab enda alla tume aine. GALAKTILINE TSENTER • Galaktika tsentris on väga palju tihedat ainet ja on äärmiselt suure massiga. • Intensiivse raadiolaine allikas, mida tuntakse Sagittarius A* nime all, arvatakse olevat Linnutee keskpunktiks. • Nüüdseks on kindlaks tehtud, et Linnutee tsentris asub massiivne must auk. Arvatakse, et kõikide galaktikate keskpunktis on nn must auk. SUURUS • Linnutee diameeter on ligikaudu 100 000 ja paksus umbes
Linnutee läbimõõt on 100 000 valgusaastat ja ta koosneb enam kui 100 miljardist tähest. Linnutee galaktika tuum on Päikese massist vähemalt miljard korda suurem.Linnutee galaktika on spiraalne hiidgalaktika. Päike paikneb Linnutee galaktika tasandi läheduses, ühe spiraalharu sisemisel serval, 34 000 valgusaasta kaugusel galaktika tuumast. Ühe täistiiru galaktikas teeb Päike 200 miljoni aasta jooksul ( üks galaktiline aasta ) . Maalt vaadates asub Linnutee galaktika tuum Amburi tähtkujus. Päike tiirleb koos oma planeetidega ümber galaktika keskme kiirusega 300 km/s. Ühe täistiiru galaktikas teeb Päike 200 miljoni aasta jooksul. Tüüpiline kaugus galaktikate vahel on u. kümme korda suurem nende läbimõõdust. Valdaval enamikul galaktikatest, mille spektreid on suudetud pildistada, on spektrijooned nihkunud spektri punase otsa poole ( nn. punanihe ).
need ei ole üksikud tähed vaid terved tähtede linnad galaktikad, kaugemal kui linnutee. Ühe aastaga läksime me ühe galaktika universumi pildilt miljardite galaktikatega universumi pildile. Astronoomide silmaring laienes tohutult. See oli astronoomia ajaloo suurim avastus. Meie galaktika diameeter on kuskil 100 000 valgusaaastat. See võib meie jaoks suur tunduda, kuid võrreldes seda mõne teise galaktikaga, on linnutee galaktika siiski võrdlemisi väike. Andromeda, meie lähim galaktiline naaber on kaks korda suurem linnuteest. M87 on suurim elliptiline galaktika meie kosmilises hoovis ja see on palju suurem Andromedast. Kuid M87 on tibatilluke võrreldes selle hiiglasega: IC1011 on suurim galaktika,mis siiani leitud. Selle läbimõõt on 6 miljonit valgusaastat. See on tervelt 60 korda suurem kui meie linnutee. Me teame, et galaktikad on suured ja need on kõikjal, kuid miks see nii on? Esimesed galaktikad pidid sündima kohe pärast suurt pauku
energiaevolutsiooni vajadus vaimseks rikastumiseks ainevahetuse seaduste alusel. Inimlikus vaimses maailmas valguskiirega rikastatud verelible, rikastub biovooluga ja saavutab iseseisvust tagava staatuse. Iseseisev bioloogiline energiaühik peab omama valkainet kui kandeühikut, valguskiirt kui programmi ja biovoolu kui energiaühiku stimulaatorit. Ilma siseenergia struktuurita ei saa eksisteerida ükski bioloogiline energia ega aine. Täpselt samuti nagu toimib galaktiline gravitatsiooni energia hoides planeete, tähtkujusid, komeete, kuud ja päikest pidevas liikuvas trajektooris, hoiab inimlik siseenergia struktuur ainerakke ainekoostises. Ükskõik milline ka ei oleks bioloogiline aine, ilma siseenergia olemasoluta laguneks aine energiakoostisosadeks. Rikastades atmosfääri aine koostisosadega, sellega moodustatakse järeltuleva põlvkonna jaoks tingimusi tulevaseks eluks. Kui toimub metsas tulekahju, siis tähendab see ainevahetuse
sellele, et Linnutee on arvatust palju massiivsem, peaaegu võrdne Andromeeda galaktikaga, mis on 7x1011 M, ulatusega 160 000 va keskpunktist. Hiljutine halo tähtede radiaalkiiruse mõõtetulemuse põhjal on Galaktika mass 261 000 va ulatuses keskpunktist 7x1011M. Enamus Linnutee massist eeldatakse olevattume aine, moodustades tume aine halo, mis levib suhteliselt ühtlaselt üle 100 kpc kaugusele Galaktika keskpunktist. Üleüldiselt arvatakse Linnutee mass olevat 6x1011 kuni 1x1012 M. Galaktiline tsenter Linnutee ketas, mis omab galaktilist tsentrit, on diameetrilt 70 000-100 000 valgusaastat (20- 30kpc). Täpset kaugust Päikese ja Galaktika tsentri vahel ei ole veel tänaseni ära määratud. Viimaste hinnangute põhjal on selleks vahemaaks kuskil 25 000-28 000 va (7.6 - 8.7 kpc). Galaktika tsentris on väga palju tihedat ainet ja on äärmiselt suure massiga. Intensiivse raadiolaine allikas, mida tuntakse Sagittarius A* nime all, arvatakse olevat Linnutee keskpunktiks
Selle näiteks võib olla meile kõige lähemal asuv hiidelliptiline galaktika M87 galaktikaparve keskel Neitsi tähtkujus. Rohkem leidub Universumis väikesi ovaalse kujuga tähesüsteeme, mida nimetatakse kääbuselliptilisteks galaktikateks. Ka meie Galaktika ja Andromeeda (Kohalikus) süsteemis on kõige enam selliseid kääbuseid. Hiidelliptilised parvegalaktikad on tekkinud mitme galaktika liitumise teel või väiksemate galaktikate haaramisega suure galaktika poolt. Selline galaktiline kannibalism näib olevat tavaline galaktikaparvede keskel, kus galaktikaid on tihedamalt koos ning kus nende liikumise tõttu võivad nad omavahel põrkuda. Kui taevast hakati mõõtma röntgenkiirguse lainealal (esmakordselt satelliidilt UHURU aastatel 1970-1973), siis selgus, et galaktikaparved on röntgenkiirguse allikad. Röntgenkiirgust ei saa mõõta maa pealt, sest atmosfäär neelab selle täielikult. Selleks tuleb kasutada õhupalle-sonde või satelliite.
läbi laotuse lehvival Laatsaruse linal. See luuletus on selgelt kirjutatud ekstaasi, eufooria hetkedel, kui haigus ja väsimus ei olnud võtnud talt usku maailma uuekssaamisse, lunastusse ja iseendasse. Ta kõikuv eneseusk võis ulatuda luulelise suuruseluuluni: ikka veel avaldamata kogu "Saadik Magellani pilvest" oli luuletaja enda järgi saanud selle ülbe pealkirja tema kujutlusest, et ta on Magellani (Magalhaesi) pilvest siia Linnuteele meeleparandust kuulutama saadetud, galaktiline misjonär. Masenduse ja jõuetu raevu hetkedel võis geniaalne Masing aga kirjutada kehvi vemmalvärsse. Neid värsse on natuke hale ja piinlik lugeda: Vihkan seda elukratti, kelleks sa mind seadsid! Jah, ma kuulnud, et saan vatti, sest mu halbust teadsid! Mõrane kell Nii kõigub ka Masingu luule taevatippude ja tagahoovi vahel nagu tema elu ja loomingki. Tegelikult oli tema saatus traagiline: tal ei jätkunud jõudu, eneseusku ega vaimset
annaabi.ee 
