Meie Galaktika
peegelteleskoope ning avastas 18. sajandi lõpul taevas terve udukogude maailma. Herschel
märkas ka, et enamik udukogusid on koondunud Neitsi tähtkuju piirkonda. See oli esimene
tähelepanek, et galaktikad ei ole jaotunud ühtaselt vaid koonduvad parvedesse. Herscheli ajal
ei teatud veel muidugi midagi udukogude loomusest.
Galaktikad ei ole jaotunud ruumis ühtlaselt, vaid moodustavad erineva rikkusega
süsteeme: galaktikapaare, gruppe, parvi ning superparvi. Galaktikagrupid ja -parved on
tekkinud Universumi arengu käigus gravitatsioonilise kuhjumise teel. Galaktikaparved, mis
sisaldavad tuhandeid galaktikaid, ongi kõige suuremad gravitatsiooniliselt seotud süsteemid
Universumis. Superparved, veelgi suuremad süsteemid, ei ole enam gravitatsioonilise
kuhjumise teel tekkinud, vaid kajastavad Universumi ehitust selle varasel perioodil.
Seal, kus on galaktikaid palju tihedalt koos, galaktikaparvedes, on enamik galaktikaid
elliptilised (vt
annaabi.ee 
