Stephen King
ese. Vägivaldsus on nagu luuderohi, mida rohkem kratsid, seda rohkem ta levib.
Teised raamatud selles kogumikus on kirjutatud enam vähem samas meeleolus nagu The Rage, aga
mitte päris Bachmani stiilis (sest Bachman polnud veel väljagi mõeldud) kuid Bachmani
mõttelaadis: raev ja meeleheide. Ben Richards, kuivetu tegelane The Running Man'is, põrkab
kaaperdatud lennukiga romaani lõpus vastu Games Authority pilvelõhkujat võttes endaga surma
kaasa sadu, isegi tuhandeid FreeVee täitevametnikke; selline on Bachmani versioon õnnelikust
lõpust. Bachmani teised lõpud on isegi veelgi süngemad. Stephen King on alati aru saanud, et head
poisid ei võida iga kord (vaata näiteks Cujo't, Pet Sematary't või isegi Christine't), aga ta saab ka
aru, et enamasti nad siiski võidavad. Iga päev, päriselus, head poisid võidavad. Enamasti on need
võidud etteennustamatud; aga nad on seda rohkem tegelikud kõigile ja kirjandus peaks peegeldama
tegelikkust.
annaabi.ee 
