"fotoemulsioonimeetodi" - 1 õppematerjal

Elementaarosakeste jälgimise ja registreerimise meetodeid

ning nende kristallikeste ahel moodustab varjatud kujutise. Ilmutamisel taastatakse nendes kristallides metalliline hõbe ja hõbedaterakeste ahel moodustab osakese jälje. Jälje pikkus ja jämeduse järgi saab hinnata osakese energiat ja massi. Jäljed on fotoemulsiooni suure tiheduse tõttu väga lühikesed (radioaktiivsete elementide kiiratud -osakese jälje pikkuse suurusjärk on 10 -3 cm), kuid pildistamise korral saab neid suurendada. Fotoemulsioonimeetodi eeliseks on pidev summeeriv töötamine, mis võimaldab registreerida haruldasi nähtusi. Tänu fotoemulsiooni suurele pidurdusvõimele toimub suur hulk huvitavad osakeste ja tuumade vahelisi reaktsioone.[1] Sädekamber 1957. aastal leiutasid F. E. Cranshaw ja J.F. de Beer laetud osakeste trajektoori registreerimiseks seadme, mida hakati nimetama sädekambriks. Seade koosneb tasaparalleelsete elektroodide süsteemist. Elektroodid kujutavad endast karkassi, mis on