Arvutid muutusid piisavalt usaldusväärseteks, nendega oli võimalik juba kasulikku tööd teha. Esimest korda eristati disainerid, ülesehitajaid, operaatoreid, programmeerijaid ja hooldus personali. Neid arvuteid kutsuti spetsiaalselt suurarvutiteks, neil oli oma konditsioneeriga ruum. Seda said endale lubada vaid üksikud suured korporatsioonid , valitsused või ülikoolid, kuna see läks maksma mitmeid miljoneid. Et töö toimiks pidi programmeerija kirjutama programmi paberile (FORTRAIN või assembleri keeles) ja siis alles perfokaardile. Siis viis kaardipaki sisendruumi ja andis operaatorile ja ootas kuni väljund on valmis. Kui töö sai valmis läks operaator printeri juurde ja printis väljundi ja viis selle ruumi teise otsa, et programmerija saaks sellele hiljem järele tulla. Operaator võttis järgmise sisend kaardipakki ja luges selle sisse. Palju aega läks kaduma, kuna operaator pidi palju ruumis ringi liikuma. Samas oli ka
Arvutid muutusid piisavalt usaldusväärseteks, nendega oli võimalik juba kasulikku tööd teha. Esimest korda eristati disainerid, ülesehitajaid, operaatoreid, programmeerijaid ja hooldus personali. Neid arvuteid kutsuti spetsiaalselt suurarvutiteks, neil oli oma konditsioneeriga ruum. Seda said endale lubada vaid üksikud suured korporatsioonid , valitsused või ülikoolid, kuna see läks maksma mitmeid miljoneid. Et töö toimiks pidi programmeerija kirjutama programmi paberile (FORTRAIN või assembleri keeles) ja siis alles perfokaardile. Siis viis kaardipaki sisendruumi ja andis operaatorile ja ootas kuni väljund on valmis. Kui töö sai valmis läks operaator printeri juurde ja printis väljundi ja viis selle ruumi teise otsa, et programmerija saaks sellele hiljem järele tulla. Operaator võttis järgmise sisend kaardipakki ja luges selle sisse. Palju aega läks kaduma, kuna operaator pidi palju ruumis ringi liikuma. Samas oli ka
Arvutid muutusid piisavalt usaldusväärseteks, nendega oli võimalik juba kasulikku tööd teha. Esimest korda eristati disainerid, ülesehitajaid, operaatoreid, programmeerijaid ja hooldus personali. Neid arvuteid kutsuti spetsiaalselt suurarvutiteks, neil oli oma konditsioneeriga ruum. Seda said endale lubada vaid üksikud suured korporatsioonid , valitsused või ülikoolid, kuna see läks maksma mitmeid miljoneid. Et töö toimiks pidi programmeerija kirjutama programmi paberile (FORTRAIN või assembleri keeles) ja siis alles perfokaardile. Siis viis kaardipaki sisendruumi ja andis operaatorile ja ootas kuni väljund on valmis. Kui töö sai valmis läks operaator printeri juurde ja printis väljundi ja viis selle ruumi teise otsa, et programmerija saaks sellele hiljem järele tulla. Operaator võttis järgmise sisend kaardipakki ja luges selle sisse. Palju aega läks kaduma, kuna operaator pidi palju ruumis ringi liikuma. Samas oli ka
annaabi.ee 
