Pime auk
Aastatevanuste lauajuppideni jõudes oled viimaks pärale jõudnud. Nüüd lase end kummargile. On
tunda metalli jahedust, millelt kõvad puitlauad tuge leiavad. Ninasõõrmed täituvad aegamisi
kopitanud haisuga, mille hõng meenutab kohati rentslit, kohati seisvat rohekaspruuni vett.
Lauajuppide all peituvad pilkases pimeduses tolmused poolroostetanud torud. Mööda
punakaspruune torusid võib näha jooksmas mustakuuelisi jõleda välimusega Forticula
auriculata'sid, kes esmapilgul hirmuäratavad tunduvad. Lisaks neile leidub seal ka prussakaid ja
sipelgaid, kes hallikate tolmukübemete sees uppumist püüavad vältida. Nad siblivad teineteise peal
nagu paaniliselt põgenev, hullunud rahvamass. Sealsamas, paarikümne sentimeetri jagu eemal,
rotisita kõrval on lebamas porikärbse tolmune laip, kes, pimedasse auku sattunud, enam väljapääsu
ei leidnud. Taamal on juba teinegi laip. Kõik see tegevus on justkui varjatud liikumine, sest
annaabi.ee 
