erinevud inimese päritolu. Fonoloogilised tunnused Emakeelne kõneleja on oam keele foneemisegmentidest teadlik või vähemalt võib teda õpetada eristama, missugustest foneemidest tema emakeele sõnad koosnevad. Foneemisegmendid on ka erinevate häälikkirjade aluseks alfabeetilistes kirjaviisides. Segmendid pole siiski jagamatud tervikud, neid saab vaadelda omadustest koosnevatena. Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria on foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Selle eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kadutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutuselolevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust.selgemad binaarsed tunnused on nt helilisus, nasaalsus, labiaalsus.
lapsevanem kui lapsega tegelevad spetsialistid. Nende laste kõne järgib üldjoontes eakohast kõne- ja keelekasutuse arengut, kuid jääb tempos ja mahus alla eakaaslaste kõne- ja keelekasutusele. Kõige selle tõttu hilineb ka kirjaoskuse, sh lugemisoskuse kujunemise algus. Hilinenud kõnearengut võib pidada düslekisa riskiks. (Lukanenok, 2008, 17) Fonoloogilised oskused ja teadlikus Üheks kindlamaks LR ennustajaks peetakse fonoloogiliste oskuste taset ja arengut ning fonoloogilist teadlikkust. Fonoloogiliste oskuste areng ning teadlikkus väljenduvad lapse kõne hääldusliku külje kaudu, selle selguses ja arusaadavuses. Ohtralt fonoloogilisi vigu tegevate laste kõne on raskesti mõistetav nii kaaslastele kui vanematele. Vanemad tihtipeale harjuvad oma lapse moonutatud sõnadega ning suudavad igapäevaelu harjumuste 6 tasemel sellega toime tulla
Näiteks hääldub foneem /n/ tavaliselt hääldatud ninahäälikuna hambasompudel [n] (nt naba, kanda, kanad). Foneemi /k/ kõrval muutub aga /n/ pehmel suulael hääldatud ninahäälikuks [ ] (nt panka, kanga, ving). Häälda võrdlevalt sõnapaare kinda - kinga, kanda - kanga. Kuna muus häälikuümbruses ega positsioonis [ ] ei esine, siis ei ole ta ka omaette foneem, vaid on foneemi /n/ üks allofoon. Lisaks minimaalpaarianalüüsile kasutatakse fonoloogias nn fonoloogiliste reeglite kirjutamist (# - sõna alguses, lõpus; V_V - vokaalide vahel, C_C - konsonantide vahel). Järgnevalt reeglite kirjutamise kohta mõned näited: · muidu heliline konsonant /m/ muutub helitu konsonandi /h/ järel sõna lõpus helituks (helitut häälikut tähistab ringike konsonandi all, ' : ' märgib häälikupikkust) /m/ > [ ] / /h/_# (nt lehm [leh: ])
nimisõnad on neist tuletatud. Yaska väitis, et lausete tähendused on esmased, neist tuleneb ka sõnade tähendus; eristas nelja sõnaliiki: nimisõnad, tegusõnad, eeltegusõnad ja partiklid. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). Nyaya suutrate järgi on kolm tähenduse tüüpi: individuaalne, universaalne ja kujutluslik. 2. Vahemere keeleteadus Egiptuses leiutati piktograafiline kiri, sellest arenesid süllaabilised kirjad, neist omakorda kujunes Kreekas välja tähestikuline kiri. 3. Kreeka-ladina keeleteadus 3. sajandi lõpust eKr kuni 4. sajandini pKr moodustasid Kreeka ja Rooma ühe poliitilise ja
keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: „nimede parandamine“ Hiina mõtlemist peetakse nii praktiliseks, et teoretiseerimisele polnud seal justkui ruumi. Esimene filosoof oli Confucius– pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega valitsusametnikena tooks maale rikkuse ja rahu. Kõrge
Märgatavad e ekstrinssed allofoonid - kuuldavalt erinevad; kalduvus põhjustada hääldamisvigu ja seega interferentsi võõrkeeleomandamisel. Märkamatud e intrinssed allofoonid - tajupiirangulised, erinevused pole kuulda Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olenemata sealjuures omavahel opositsioonis (ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone), on nad vabas vahelduses. (Nagu vaba otsus, kumba kasutada) 14.Fonoloogilised tunnused. Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria - foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed e neil on üldiselt kaks väärtust. (nt helilised/helitud, nasaalsed/oraalsed, labidaalsed/illabidaalsed) Liiasusreeglid e ennustatav omadus
Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on üldistustasandis. · Minimaalpaar sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on eri tähendus: väär vs vöör. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhimeetod. · Täiendav jaotumine 2 häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teist pole.
mida saab tavalisel klaviatuuril kirjutada. Kirjeldava keeleteadlase tähtsaim ülesanne on koostada grammatika, sõnastik, tekstide kogumik. Seda eriti, kui keel on väljasuremisohus. Neid materjale saaks kasutada keele taaselustamiseks, taustauuringuteks teistes valdkondades. WALS (The World Atlas of Language Structures) – keelekirjelduste ja grammatikate põhjal koostatud andmebaas, mis sisaldab infot keelte fonoloogiliste, grammatiliste ja leksikaalsete omaduste kohta. WALSis on 160 tunnuste (feature) leviku kaarti, autoripeatükid tunnuste kohta. Põhiliselt suunatud tüpoloogiahuvilistele. Sisaldab üle 2500 keele. Ethnologue – kõige mahukam ja ülevaatlikum maailma keelte andmebaas. Umbes 7106 teadaolevat elus keelt. Keelekirjeldused on korraldatud piirkonniti. Info keelte arengu, keelte ohustatuse kohta ja statistika. Annab: keelte eri nimetused, murrete nimetused, umbkaudse
· FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. · MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). · Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine. · Praha strukturalistid tegelesid paljude muude keeleteaduse aladega (nt stilistika, Jakobsoni vene käänete analüüs). Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). · Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga
7 sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen
tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele. Lekseemi sõnavormi esindajat sõnaraamatutes nimetatakse sõnaraamatuvormiks või algvormiks. Fonoloogiliste sõnade all mõeldakse sõnavorme, mille sõnaks klassifitseerimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume. Näiteks eesti keele esimesele silbile langev seotud pearõhk annab märku sellest, et selle (pearõhulise) silbi ees on sõnapiir. Seotud pearõhk funktsioneerib seega morfoloogilise piiri ehk morfoloogilise junktuuri näitajana. Pearõhuta häälduvad tihti lühikesed sõnad ja grammatilisi funktsioone täitvad sõnad, nt pronoomenid, pre- ja postpositsioonid ning konjunktsioonid.
Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust; grammatilise sõna puhul lisanduvad mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud. Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis sisalduvaid grammatilisi tähendusi. Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem termin, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf – morfeemi konkreetne realisatsioon sõnavormis Grammatilised morfeemid väljendavad keelesiseseid struktuurisuhteid. Käändelõppe peetakse grammatilisteks morfeemideks, kuigi teatud juhtudel võib neilgi olla konkreetsem individuaalne tähendus, mis on siiski paradigmaatiline Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma
Keeltes võib olla kinnistunud pearõhk (nt eesti k 1. silbil, poola k eelviimasel silbil). Prantsuse
keeles ei ole pearõhk kinnistunud kõnes raske sõnade piire eristada.
30. Toon, toonikeeled
Toon on mingi üksuse (nt silbi) heli kõrgus suhtes ümbrusega, nt sama sõna teiste silpidega.
Toonikeeltes eristab toon tähendust (nt WALSist, fayu, mandariinihiina)
31. Intonatsioon - Intonatsioon on toonimuutus lause tasandil
32. Fonoloogiliste kategooriate kategoriaalne taju
33. Suprasegmentaalid - segmendiülesed hääldusvahendid (
Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen
lingvistikakoolkonna, eriti tugevat mõju avaldasid tema loengud.
47. Praha funktsionalism
Esmajoones huvituti sellest, kuidas häälikuline üksus funktsioneerib kommunikatiivse märgina. R. Jakobson, N.
Trubetzkoy, V.Mathesius, N. Trnka, B. Havranek, J. Mukaronsky. Põhiideed: *keel on funkts. süsteem, st.
väljendusvahendite süsteem, mis teenib mingit kindlat eesmärki *iga keelenähtust on vaja vaadelda funkts. ja
teleoloogilisest vaatepunktidest *fonoloogiliste el-de materiaalne sisu on vähemoluline, kui nende süsteemisisesed seosed.
4 kontseptsiooni, mis on spetsiifiliselt omased varasele perioodile (Thomas Winneri järgi):
1. Kirjandusteost vaadeldakse kui struktuuri. Struktuuri mõiste on võetud Saussure'lt ja ümbertöötatud Trubetzkoy ja
Jakobsoni foneemika põhjal.
2. Poeetiline keel kui funktsioon, mis on orienteeritud teatud eesmärgile
3) Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust. Nt sõnavorm loeti koosneb tüvest loe, mis kannab leksikaalset tähendust `kirjutatut häälikulises kõnes taastekitama', ja formatiivist -ti, kus väljendub liitne grammatiline tähendus `umbisikulise tegumoe minevik'. 4) Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem mõiste, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf morfeemi võimalik konkreetne realisatsioon sõnavormis. 5) Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, mine, see, alla, ja. Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid
Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks ingl. helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub, nt stand); sama kontrast neutraliseerub sks.k. sõna lõpus nt Strand). • Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue’i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. • Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). • Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga (vrdl ka Roman Jakobsoni hilisemaid töid). Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. • Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi.
nendest moodustatud kõnesegmente. Foneemikuulmine kujuneb füüsikalise kuulmise pinnal ja kujutab endast inimaju võimet ära tunda korduvaid signaale, antud juhul kõnehäälikute spektrisse kuuluvaid formante. Seega kujuneb foneemikuulmine alati sõltuvalt konkreetsest kõnekeskkonnast. Kõnetaju sensoorne tasand jaotub vähemalt kaheks: 1. tajutava kõne liithelide mehaaniline jaotamine üksikuteks tunnusteks ning kodeerimine närviimpulssideks (perifeerias); 2. häälikute fonoloogiliste tunnuste äratundmine ning säilitamine operatiivmälus (kesknärvisüsteemis). Kõnetaju pertseptiivne tasand: Nimetatud tasandil tuleb inimesel ära tunda ja aru saada sellistest keeleüksustest nagu sõna, lause ja tekst. Keeleüksuste äratundmine on eelduseks nende tähenduse mõistmisele ja mõtte formuleerimisele. Sõnatasand: Ära om vaja tunda sõna kui foneetilist üksust ja seejärel selle tähendust. A. Luria rõhutab, et üksikute sõnade või
Leksikon kujutab endasT: fonoliiline koostis; seos iga sõnaga (süntagmaatilised suhted); formaalsed tunnused (sõnajärg), sõnavormide kasutus keeltekaupa. Minimalistlik teooria toetub 2 asjale: keeletkaupa on olemas üldised prinsiibid aga ka parameetrid, mis sõltuvad keeltes. Keel ei võimalda kõiki mõtteid väljendada. Pm tuleb midagi tuletada järeldada juurde. Leksikonist me valime valimi pm sõnad, moodustame sõnad ja osa asju saab siis väljendada fonoloogiliste asjade abil aga mõne asja peame juurde mõtlema (nt he, she probleem alati kontekstist ei saa aru, kumb on). Need kaks süsteemi peavad ühinema. Tihti tekib vajadus midagi juurde mõelda. Lõplik variant on tänapäevasele PSLle lähenenud. MOSKVA koolkonna skeem: Iga ütlus ja loome algab motiivist, millest tuleneb kavatsus. Kavatsus: koosneb eesmärgist ja strateegiast. Milleks ma kavatsen midagi öelda? Mis strateegiat kasutan. Sellele järgneb esimene programm. Mida ma sellest
-soost: tüdrukutel toimub reorganisatsioon hiljem kui poistel 47 • Fonoloogiliste h. Lapsel raske lugema õppimisel, verbaalne lühimälu halb HAIGUSED JA KOGNITIIVNE DEFITSIIT • Kaugmälu halb: sõnade tähendus? nt.itaalia keele lugemine (ei saa aru), Sooline asümmeetria vasaku ja parema HF kahjustuse korral (VIQ ja PIQ, WAIS): parema • Sensoorste stiimulite taju ja eristamise defitsiit (Tallal), eriti kaashäälikute osas HF org.meestel ja naistel erinev.
annaabi.ee 
