Võib julgelt öelda, et hapnik on üks tähtsamatest elemendidest inimese jaoks, see ümbritseb meid kõikjal ja ilma selleta ei saaks me elada. Hapnik Hapniku leiutati 1774. aastal, seda tegi inglise keemik Joseph Priestley elavhõbeoksiidi lagundamisel. Ta jõudis järeldusele, et seda gaasi sisaldub õhus, ained põlevad temas paremini, hingata on kergem, kuid ei osanud määrata selle koostist, ta veel ei teadnud, et hapnik on keemiline element. Kooskõlas flogistoniteooriaga nimetas Priestley hapnikku "deflogistoneeritud õhuks". Kuni surmani jäi Priestly flogistoniteooria veendunud pooldajaks. Hapnikut kindlasti leidub igalpool looduses, see tekib peamiselt fotosünteesi tõttu. Maakoores seda on umbes 45%. Looduses väikses koguses leidub ka hapniku teist allotroopi - osooni. See asub atmosfääris ning takistab ultraviolettkiirguse jõudmist maapinnani. Hapniku üheks kõige tähtsamaks ühendiks on divesinikmonoksiid ehk
olla ohtlik. Ta väitis, et nii nagu küünal põleb hapnikus kiiremini kui õhus, nii võib ka inimese elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Aastal 1774 valmistas Priestley elavhõbeoksiidi lagundamisel hapnikku. Ta avaldas katse tulemused enne Carl Wilhelm Scheelet, kes oli juba 1772. aastal hapnikku saanud, mistõttu märgitakse mõnikord Priestlyt hapniku avastajana. Ei Priestley ega Scheele teadnud, et hapnik on keemiline element. Kooskõlas flogistoniteooriaga nimetas Priestley hapnikku "deflogistoneeritud õhuks". Kuni surmani jäi Priestly flogistoniteooria veendunud pooldajaks. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei tee. Seda, et õhus leidub hingamist ja põlemist soodustav gaas, on maininud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow ja mitmed teisedki. Hapniku avastajana on veel nimetatud ka inglise teadlast Daniel Rutherfordi. Ta nimetas
annaabi.ee 
