Keemia TK Aine lahustuvus 1. Setitamine ja nõrutamine Vedeliku eraldamine tahkest, mittelahustuvast ainest. Tahke aine eraldamiseks vedelikust tuleb seega last tal kõigepealt settida (setitamine). Seejärel valatakse ettevaatlikult sademe peale ära (nõrutamine). 2. Filtrimine peeneteraliste hõljuva tahke aine eraldamiseks vedelikust. On vaja filterpaberit, kolbi, lehtrit, klaaspulka, keeduklaasi. Filterpaberiks on vaja tavalist poorset paberit. See asetatakse lehtrisse. Puhastatav vedelik valatakse ettevaatlikult filtrile. Vee väikesed molekulid pääsevad läbi poorse paberi, tahke aine osakesed aga mitte. Selle tulemusena saadud puhta vedeliku nimetatakse filtraadiks. 3. Eraldamine jaotuslehtriga Mittesegunevate ainete (nt vesi ja õli) eraldamiseks
Toimub reaktsioon 2CuSO4 + 4NaHCO3 → (CuOH)2CO3↓ + 2Na2SO4 + 3CO2↑ + H2O Kuumutan saadud lahust kuni 80ᵒC-ni pidevalt segades. Kui see temperatuur on saavutatud ja lahus muutunud rohekamaks, asetan selle külma veega täidetud nõusse jahtuma. Moodustunud (CuOH)2CO3 sademe eraldan lahusest filtrimisega alandatud rõhul. Selleks kasutan Bunseni kolbi, Büchneri lehtrit, veejoapumpa ja parajaks lõigatud filterpaberit. Seejärel asetan filterpaberi koos sademega Petri tassile kuivama. Peale kuivamist kaalun ära filterpaberile sadenenud aine massi: sadenes 2,1g (CuOH)2CO3 Arvutan reaktsioonivõrrandi järgi teoreetilise sadenemise massi: 2CuSO4 + 4 NaHCO3 → 8(CuOH)²CO3 + 2NaSO4 + 2CO2 + H2O n(CuSO4)=0.021 mol n((CuOH)2CO3)= 0.021*4=0.084 mol M((CuOH)2CO3)= 221,1 g/mol m((CuOH)2CO3)= 221,1*0,084=18,57 Saagis: 2,1/18,57=11% Toimuvad reaktsioonid:
Eesmärk: Keedusoola protsendilisuse määramine liiva–soola segus. Kasutatavad ained: Tahke naatriumkloriid segus liivaga, destilleeritud vesi. Töövahendid: Keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb(nr.2), mõõtesilinder (250 cm 3), areomeeter ja filterpaber. Töö käik: 1) Esmalt võtsin kolbi, kuhu oli kaalutud liiva-soola segu ja valasin sinna 50 cm3 destilleeritud vett ja segasin lahust klaaspulgaga. Seejärel tuli lahust filtreerida, milleks kasutasin filterpaberit ja klaaspulka. Filterpaber tuleb murda keskelt kokku ja seejärel uuesti keskelt kokku. Järgmisena asetasin filtri lehtrisse ja pihustasin selle peale väikese koguse destilleeritud vett, et paber kinnituks lehtri siseseintele. Seejärel asetasin klaaspulga vastu lehtriseina nurga all ning valasin soolavett mööda klaaspulka alla. Jälgisin, et klaaspulk ei oleks surutud vastu lehtri seina, kuna filterpaber on õrn. Korraga täitsin maksimaalselt ¾ lehtrist
metoodikad. Kaalusin kuiva keeduklaasi 5,35 g liiva ja soola segu. Lahustasin NaCl klaaspulgaga segades ~ 50 cm3 destilleeritud veega. NaCl lahustus vees hästi, liiv aga mitte. Kuna NaCl lahustuvus temperatuurist peaaegu ei olene, siis ei olnud vaja lahustuvuse tõstmiseks lahust vaja soojendada. Filtreerisin lahuse. Selleks kasutasin 250ml koonilist kolvi, millesse lahust filtreerisin, klassist lehtrit ning valge lindiga filterpaberit, mille voltisin kurdfiltriks. Täitsin filtrist ¾. Lahusta valasin filtrisse klaaspulga abil ning jälgisin, et lahus mööda keeduklaasiserva ei hakkaks alla nirisema, kui valamise fitrisse lõpetasin, siis panin klasspulga kiiresti keeduklassi tagasi, et mitte ühtegi tilka lahust kaotsi lasta. Filtreerisin lahuse ära. Keeduklaasi jäänud liiva jääkidele panin juurde 50 cm3 destilleeritud vett, segasin ning filtreerisin ka selle läbi sama filtri samasse koonilisse kolbi
Jämepihused Kolloidlahused Tõelised lahused Suspensioonid Emulsioonid Aerosoolid Vahud 12.02.2006 3 Pihussüsteemide ehk pihuste omadused Jämepihused Osakesed nähta- Ebapüsivad - Osakesed ei läbi vad palja silmaga lisatakse filterpaberit või mikroskoobis stabilisaatoreid 12.02.2006 4 Pihussüsteemide ehk pihuste omadused Kolloidlahused Osakesed nähta- vad läbivas valgu- Osakesed läbivad Suhteliselt ses või ultra- filterpaberi püsivad mikroskoobis 12.02.2006 5 Pihussüsteemide ehk pihuste omadused Tõelised
· Lisatakse vanapaberimassi · Paberimass puhastatakse ja valgendadakse · Mass kuivatatakse liikuval sõelal · Kuumad rullid kuivatavad paberit ja pressivad kiud tihedasti kokku · Valmis paber keeratakse rulli Tänapäeval kasutatakse paberit hästi palju: 1. Vahatatud paberit kasutatakse pakendite valmistamiseks, millesse pannakse piima ja muid vedelikke 2. Filterpaberit kasutatakse autodes mootorite kaitseks, et sinna ei satuks liiv ega muud kõrvalised ained 3. Paberist valmistatakse nii lambivarje kui ka tapeeti 4. Paberit kasutatakse infovahetuses sellele saab nii kirjutada kui ka trükkida. 5. Paberit kasutatakse vedelike pühkimiseks nii tööstuses kui kodudes jne... Kasutatud materjalid:
naatriumkloriid segus liivaga. Töövahendid Kaalud, kuiv keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, mõõtesilinder (250 cm3), areomeeter, filterpaber. Töö käik Kaaluda kuiva keeduklaasi 5-9 g liiva ja soola segu (täpsusega 0,01 g). Lahustada NaCl klaaspulgaga segades vähese koguse (~ 50 cm3) destilleeritud veega. NaCl lahustub vees hästi, liiv ei lahustu. Lahus filtreerida. Selleks valmistatakse valge lindiga filterpaberist (valge lint tähistab suurepoorilist filterpaberit) kurdfilter (vt joonist), asetatakse see klaaslehtrisse ning niisutatakse vähese hulga destilleeritud veega. Lehter koos filterpaberiga asetatakse statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri ots puutub vastu keeduklaasi (kolvi) seina (vt joonis lk 4). Lahus valatakse filtrile mööda klaaspulka. Valamisel hoitakse keeduklaasi tila vastu klaaspulka nii, et ükski lahuse piisk ei voolaks mööda keeduklaasi seina alla. Klaaspulk peab olema veidi kaldu ega tohi puutuda vastu filtri
tõestamiseks. Ni2+- ioonide tõestamine · 4...5 tilgale lahusele lisatakse 6M NH3· H2O lahust kuni leelisese reaktsioonini ja 2...3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Ni2+ -ioonide olemasolul lahuses tekib roosakaspunane nikkeldimetüülglüoksimaadi sade. · Seda reaktsiooni võib läbi viia ka tilkreaktsioonina: filterpaberile kantakse tilk analüüsitavat lahust, sellele lisatakse tilk dimetüülglüoksiimi lahust. Seejärel hoitakse filterpaberit avatud NH3· H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide olemasolu. Tõestasin tilkreaktsiooniga. Tekkis roosakaspunane laik, kuid seistes muutus laik rohekaks, reaktsiooni segas Fe3+-ioonid. Co2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5...6 tilka pentanooli ning loksutatakse tugevasti. Tekib tetratiotsüanatokobaltaat(2) -ioon, mis
9 Martin Tamm (121006YASB) Biokeemia praktikum (töö nr. 2.2 ja 1.3) Töö käik Töö käike on kokku neli, kus seletatakse ära mis töö tehakse, kemism (kui võimalik) ja näidatakse ära tulemused. 1.3.1 Rasvapleki proov Rasvapleki proovi katses kasutatakse orgaanilist lahustit (atsetoon), et ära määrata kas tahkes aines on rasva või mitte. Kasutatakse filterpaberit, kuhu peale pannakse läbi lahustatud kaks proovi kus kus ühes on rasva ja teises ei ole. 1. Võtta kaks filterpaberit, kaks katseklaasi. 2. Katseklaasidesse panna 1 g vastavad tahket ainet (proov 1 ja proov 2). 3. Lisada 0,5 ml orgaanilist solventi ja loksutatakse hoolikalt. 4. Tahke materjali settimise jaoks lastakse 5 minutit katseklaasidel olla. 5. Filterpaberile panna klaaspulgaga mõlemast katseklaasist üks tilk ja oodata kuni filterpaberil olev ,,täpike" ära kuivab. 6
C Katlakivi moodustumise uurimine 1. Pipeteerida 100 mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ning kuumutada vett kuni keemiseni. Seejärel jahutada kolvides olev vesi ja määrata ühes kolvis ÜK ja teises KK. Arvutada välja tekkinud katlakivi mass. 2. Pipeteerida 100 mL uuritavat vett kolme kolbi. Kõigis kolmes kolvis keeta vett ühekaupa 15-20 min. Kolbides olev vesi jahutada. Ühes kolvis määrata ÜK, teises KK, kolmandast kolvist filtreerida vesi (kasutades lehtrit, filterpaberit ja klaaspukla) neljandasse kolbi ja määrata KK. Kõigil kolmel juhul arvutada välja tekkinud katlakivi mass. Kõik saadud tulemused kantud tabelitesse 1.2 ja 1.3. Järeldus Mida rohkem vett keeta, seda pehmemaks see muutub. Samuti pehmendas vett filtrimine. D Vee pehmendamine ja Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse määramine Lasta uuritav vesi läbi Na-kationiitfiltri ning koguda pehmendatud vesi keeduklaasi või koonilisse kolbi
kaitseprille ja kaitsekindaid. Analüüsi käik: Värvainete eraldamine taimelehtedest ekstraheerimismeetodil: 1. Panime kokku statiivi ja asetasime statiivilie kinnitatud rõngale jaotuslehtri. Jälgides hoolikalt, et jaotuslehtri kraan läheks rõngast ilusti läbi ja ei puruneks paigaldamise käigus. 2. Valmistasime ette filtreerimiseks vajalikud vahendid. Lõikasime süstla sisse filterpaberist kaks rõngast, et tekitada süstla põhja kahekordne kiht filterpaberit. 3. Panime taimelehed uhmrisse ja uhmerdasime need ühtlaseks massiks. 4. Valmistasime ~ 15ml heksaani ja etanooli (suhtes 2:1) ekstraheerimissegu ning lisasime selle uhmris olevale massile. 5. Filtreerisime saadud segu läbi süstla jaotuslehtrisse. Jälgides enne, et jaotuslehtri kraan on kinnises asendis. 6. Lisasime jaotuslehtris olevale segule ~ 10ml destilleeritud vett ja sulgesime jaotuslehtri korgiga. 7
paber ka ilma lipiidideta on läbipaistvam kui kuivana. Töö käik: Uurida 2 tahket materjali, üks nendest sisaldab lipiide. Võtta 2 kuiva katseklaasi, millesse panna umbes 1 g tahket ainet. Lisada mõlemasse katseklaasi ubes 0,5 ml atsetooni ning loksutada hoolikalt ja lasta 5 minutit settimise jaoks seista. Mõlemast katseklaasist kantakse tilk lahust filterpaberile ja lastakse kuivada. Kui lahusti on aurunud ja paber on kuiv, vaadata filterpaberit vastu valgust ja järeldada, kumb proov sisaldas lipiide. Tulemus: Tahke aine I korral tekkis rasvaplekk, järelikult see proov sisaldas lipiide. Tahke aine II korral rasvaplekki ei jäänud ja seega see proov lipiide ei sisaldanud. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioon üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloid koosneb kahest mittesegunevast vedelikust, kusjuures üks nendest on teise jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena
min. Kolbides oleva vee jahutasin. Ühes kolvis määrasin ÜK (triloon-B lahust 3,7ml) ÜK=3,7ml*0,025mol/l*1000mmol/100ml=0,925mmol/l Katlakivi m=(ÜK(ennekeetmist)-ÜK(peale keetmist))*M(CaCO3)*V(vesi)= =(2,09-0,925) *100*0,1l = 11,65mg ehk 0,01165g teises kolvis arvutada KK (HCl lahust kulus 1,75 ml) KK=(1,75ml*0,025mol/l*1000mmol/100)/2= 0,219 Katlakivi m=(1,53125-0,219)*100*0,1L=13,1225mg ehk 0,0131 g kolmandast kolvist filtreerisin vee (kasutasin lehtrit, filterpaberit ja klaaspulka) neljandasse kolbi ja määrasin selles KK. Kõigil kolmel juhul arvutada välja tekkinud katlakivi mass. KK=CM(HCO3)/2=(0,82ml*0,025mol/l*1000mmol/100ml*mol)/2=0,1025 Katlakivi m=(1,53125-0,1025)*100*0,1L=14,29mg ehk 0,0143g Võrreldes eelmise katsega, kus keetsime vett lühemat aega, tekkis katlakivi umbes 15 korda rohkem. Kõigis katsetes tuli katlakivi sisaldus erinev, see võis tuleneda sellest, et keemisajad polnud täpselt võrdsed (mõnes kolvis läks vesi varem keema,
Katse ettevalmistus: Eemaldasin katseklaasi ja loputasin seda destilleeritud veega. Sättisin büretid ühele kõrgusele ja kontrollisin, et vee nivoo oleks silma järgi ühel kõrgusel. Tõstsin ühe büretiharu teisest 15...20 cm kõrgemale ning jälgisin paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Nivoo püsis paigal. Järelikult oli seade hermeetiline. Katse : Küsin juhendajalt uue metallitüki (nr. 405). Võtan metallitüki paberist välja ja mässin selle filterpaberisse. Niisutan filterpaberit destilleeritud veega. Mõõdan väikse mõõtesilindriga 5,5 cm³ HCl (10%). Valan happe läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutu happega kokku. Hoides katseklaasi väikese nurga all, asetan metallitüki niisutatud filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 2 cm allapoole avaust. Sulgen katseklaasi hermeetiliselt, vältides järsemaid liigutusi, mis võiksid metallitüki hapesse kukutada. Liigutan
1. Pipeteerida 100 mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ning kuumutada vett kuni keemiseni. Seejärel jahutada kolvides olev vesi ja määrata ühes kolvis ÜK ja teises KK. Arvutada välja tekkinud katlakivi mass. 2. Pipeteerida 100 mL uuritavat vett kolme kolbi. Kõigis kolmes kolvis keeta vett ühekaupa 15-20 min. Kolbides olev vesi jahutada. Ühes kolvis määrata ÜK, teises KK, kolmandast kolvist filtreerida vesi (kasutades lehtrit, filterpaberit ja klaaspukla) neljandasse kolbi ja määrata KK. Kõigil kolmel juhul arvutada välja tekkinud katlakivi mass. Arvutused: 1. Kraanivesi kuumutatud keemiseni Tiitrimiseks kulunud 0,025M HCl lahuse ruumala: 10,1 mL Tiitrimiseks kulunud 0,025 M triloon-B lahuse ruumala: 9,5 mL ÜK: = 2,53 mmol/L CmM,HCO3- = = 2,38 mmol/L KK: = 1,19 mmol/L Tekkinud katlakivi mass: m = KK * MCaCO3
Sademe CoS ja NiS analüüs Lisan sademele 1-2 tilka konts. HCl ja 1-2 tilka konts. HNO 3. Lahus värvus roheliseks. CoS ja NiS reageerivad vastavalt võrrandile. 3CoS + 2HNO3 + 6HCl → 3CoCl2 + 2NO + 4H2O + 3S Kuumutan hapete liia eraldamiseks nii kaua, kuni pruuni NO-d enam ei eraldu ja lahjendan veega 1-1,5 ml. Lahus värvub rohelisest kollaseks. Ni2+-ioonide tõestamine Kannan filterpaberile tilga lahust ja lisan sellele tilga dimetüülglüoksiimi (Tšugajevi reaktiiv). Hoian filterpaberit avatud NH3 H2O pudeli kohal. Kuna Ni2+-ioonide tõestamiseks peaks tekkima filterpaberile roosakas laik, kuid seda ei tekkinud. Seega ei sisalda lahus nikli ioone. Co2+-ioonide tõestamine Võtan 4-5 tilka lahust ja lisan umbse 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5-6 tilka pentanooli ning lokstutan tugevasti. Lahuse mõlemad kihid värvuvad roosakaslillaks. Selle värvuse peaks andma tetratiotsanatokobaltaat(2-)-ioon. Co2+ + 4SCN- → [Co(SCN)4]2-
..9 g liiva ja soola segu (täpsusega 0,01g). Lahustada NaCl klaaspulgaga segades vähese koguse (~50 cm3) destilleeritud veega. NaCl lahustub vees hästi, liiv ei lahustu. Kuna NaCl lahustuvus temperatuurist peaaegu ei olene, siis pole lahustuvuse tõstmiseks lahust vaja soojendada. Paljude ainete puhul on soojendamine aga vajalik lahustumisprotsessi kiirendamiseks. Lahus filtreerida. Selleks valmistatakse valge lindiga filterpaberist (valge lint tähistab suurepoorilist filterpaberit) kurdfilter, asetatakse see klaaslehtrisse ning niisutatakse vähesel hulgal destilleeritud veega. Lehter koos filterpaberiga asetatakse statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri otsa puutub vastu keeduklaasi(kolvi) seina. Lahus valatakse filtrile mööda klaaspulka.Valamisel hoitakse keeduklaasi tila vastu klaaspulka nii, et ükski lahuse piisk ei voolaks mööda keeduklaasi seina alla. Klaaspulk peab olema veidi kaldu egatohi puutuda vastu filri põhja, mis võib kergesti puruneda
0,10...0,15 mL. C) Katlakivi moodustumise uurimine: 1. Pipeteerisin 100 mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ning kuumutasin vett kuni keemiseni. Seejärel jahutasin kolvides oleva vee ja määrasin ühes kolvis ÜK ja teises KK. 2. Pipeteerisin 100 mL uuritavat vett kolme kolbi. Kõigis kolmes kolvis keetsin vett 15-20 min. Jahutasin kolbides oleva vee. Ühes kolvis määrasin ÜK, teises KK, kolmandast kolvist filtreerisin vee (kasutades lehtrit, filterpaberit ja klaaspukla) neljandasse kolbi ja määrasin KK. D) Vee pehmendamine ja Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse määramine: Lasin uuritava vee läbi Na-kationiitfiltri ning kogusin pehmendatud vee keeduklaasi. Määrasin pehmendatud vee jääküldkareduse (JÜK): 1) Pipeteerisin 100 mL pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi (NB! Eelnevalt loputasin pipeti paar korda vähese koguse pehmendatud veega), lisasin ~5 mL puhverlahust ja väikese koguse indikaatorit ET-00.
Lahustada NaCl klaaspulgaga segades vähese koguse (~ 50 cm3) destilleeritud veega. NaCl lahustub vees hästi, liiv ei lahustu. Kuna NaCl lahustuvus temperatuurist peaaegu ei olene, siis pole lahustuvuse tõstmiseks lahust vaja soojendada. Paljude ainete puhul on soojendamine aga vajalik nii lahustuvuse suurendamiseks kui lahustumisprotsessi kiirendamiseks. Lahus filtreerida. Selleks valmistatakse valge lindiga filterpaberist (valge lint tähistab suurepoorilist filterpaberit) kurdfilter (vt joonist), asetatakse see klaaslehtrisse ning niisutatakse vähese hulga destilleeritud veega. Lehter koos filterpaberiga asetatakse statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri ots puutub vastu keeduklaasi (kolvi) seina. Lahus valatakse filtrile mööda klaaspulka. Valamisel hoitakse keeduklaasi tila vastu klaaspulka nii, et ükski lahuse piisk ei voolaks mööda keeduklaasi seina alla. Klaaspulk peab olema veidi
Al3+- ioonide leidumise kindlakstegemine lahuses . Võtsin paberfiltri, tilgutasin sinna keskele K4[Fe(CN)6] lahust- valgudes laiali moodustas suure ringi. Ringi sisemusse ja mõnda kohta äärtesse tilgutasin väheke uuritavat lahust. Siis hoidsin laiku 6M NH3·H2O pudeli kohal, pudelit pisut loksutades, et aidata aurude levimist filterpaberile. Siis tilgutasin alisariini lahuse ringiga pisut kokkupuutesse, hoidsin veelkord filterpaberit ammoniaakhüdraadi pudeli kohal- sain lillat ja kollast värvi, kuid mitte lillakaspunast värvi- järelikult alumiiniumioonid puudusid lahusest. . Saadud tulemus: . Filterpaberil tõestus aga Fe3+- sinine ja Ni2+- roosakaspunane värvus, ioonide sisaldus. Zn2+- ioonide tõestamine .
g). Lahustada NaCl klaaspulgaga segades vähese koguse (~ 50 cm3) destilleeritud veega. NaCl lahustub vees hästi, liiv ei lahustu. Kuna NaCl lahustuvus temperatuurist peaaegu ei olene, siis pole lahustuvuse tõstmiseks lahust vaja soojendada. Paljude ainete puhul on soojendamine aga vajalik nii lahustuvuse suurendamiseks kui lahustumisprotsessi kiirendamiseks. Lahus filtreerida. Selleks valmistatakse valge lindiga filterpaberist (valge lint tähistab suurepoorilist filterpaberit) kurdfilter (vt joonist), asetatakse see klaaslehtrisse ning niisutatakse vähese hulga destilleeritud veega. Lehter koos filterpaberiga asetatakse statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri ots puutub vastu keeduklaasi (kolvi) seina (vt joonis lk 4). Lahus valatakse filtrile mööda klaaspulka. Valamisel hoitakse keeduklaasi tila vastu klaaspulka nii, et ükski lahuse piisk ei voolaks mööda keeduklaasi seina alla. Klaaspulk peab olema veidi kaldu ega tohi
Saadud lahust kasutatakse Co2+ ja Ni2+ -ioonide tõestamiseks. Ni2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse 6M NH3· H2O lahust kuni leelisese reaktsioonini ja 2...3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Ni2+ -ioonide olemasolul lahuses tekib roosakaspunane nikkeldimetüülglüoksimaadi sade. Seda reaktsiooni võib läbi viia ka tilkreaktsioonina: filterpaberile kantakse tilk analüüsitavat lahust, sellele lisatakse tilk dimetüülglüoksiimi lahust. Seejärel hoitakse filterpaberit avatud NH3* H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide olemasolu. Co2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5...6 tilka pentanooli ning loksutatakse tugevasti. Tekib tetratiotsüanatokobaltaat(2) -ioon, mis vesilahusele annab roosakaspunase, lahuse peale kogunevale alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse.
Väljasadenemise protsessi mõjutavad valgu hüdrofiilsus/hüdrofoobsus, laeng, molekulmas jne. Globuliinid sadestuvad poolküllastunud lahuses, albumiinide eraldumiseks on vaja soola küllastunud lahust. Töö käik: 2 2 ml munavalgu lahusele lisansin 2 ml küllastunud lahust. 3 Loksutasin. 4 Jäätsin katseklaasi 5 minutiks seisma. Tekkinud globuliinide sademe eraldasin filtrimise abil. Selleks kasutasin ~5 cm diameetriga filterpaberit ja sobiva suurusega plastiklehtrit. Piisas vaid poole lahuse filtrimisest. 5 Saadud filtraadile lisasin kristalset kuni küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni. Selleks lisasin väikeste portsjonitena soola ja loksutasin katseklaasi hoolikalt. Segs tegin nii kaua, kuni soola kristallid enam ei lahustunud. Lahus muutus häguseks. Lahusesse tekkisid valge sademe tükid. Järeldus: Poolküllastanud lahuses (NH4)2SO4 sadenevad globuliinid. Need on jäänud filtris
neutraalsete soolade, nt. MgSO4, NaCl (NH4)2SO4 jt. kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denaturatsiooni ja väljasadestumist lahusest. Globuliinid sadestuvad (NH4)2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinid soola küllastunud lahuses. Töö käik: 1) 2 ml munavalgu lahusele lisasin u 2 ml (NH4)2SO4 küllastunud lahust, loksutasin ja jätsin 5 min seisma. 2) Tekkinud globuliinide sadet eraldasin filtrimise teel, milleks kasutasin ~5 cm diameetriga filterpaberit ja klaaslehtrit. 3) Filtrisin poole lahusest ning lisasin filtraadile väikeste portsjonitena kristalset (NH4)2SO4 ja loksutasin kuni saavutasin küllastuskontsentratsiooni ehk kuni soolakristallid enam ei lahustunud. 4) Jälgisin albumiinide sademe moodustumist. Marika Treiman, 134944YAGB ,,1.Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega" Tulemused:
5 elavhõbedad auravad, ning õhku satub mürgist elavhõbedaauru. Sellepärast, räägitaksegi et kui elavhõbetermomeeter puruneb tuleks väga hoolikalt kõik tilgad kokku koguda. 1.6 Katsevahendid ja ohutusnõuded Koolis on kõige tähtsamaks keemia töövahendiks katseklaas. (1) Suuremate koguste puhul kasutatakse keeduklaase (2) ja kolbe. Filtreerimisel tarvitatakse lehtrit (3)ja filterpaberit. (4) Tahkeid aineid segatakse ja tehakse peeneks uhmriga.(5) Aurutamiseks kasutatakse portselankaussi. Vedelike ruumala määratakse mensuuriga. (6) 1 2 3 4 5 6 Enamik keemilisi aineid on mürgised ja sööbivad. Neid ei tohi suhu mitte mingil juhul toppida. Kui nuusutata hoidke pudelit ninast eemal ja viipavate liigutustega tõmba õhuvoolu enda poole. Happed ja leelised on väga sööbivad
molekulmass ja muud omadused. Globuliinid sadestuvad poolküllastunud lahuses, albumiinide eraldumiseks on vaja soola küllastunud lahust. Töö käik: · 2 ml munavalgu lahusele lisansin 2 ml küllastunud lahust. · Loksutasin reaktsioonisegu. Värvuseta lahusesse tekkisid valge sademe tükikesed. · Jätsin katseklaasi 5 minutiks seisma. Tekkinud globuliinide sademe eraldasin filtrimise teel. Selleks kasutasin ~5 cm diameetriga filterpaberit ja sobiva suurusega plastiklehtrit. Piisas vaid poole lahuse filtrimisest. · Saadud filtraadile lisasin kristalset kuni küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni. Selleks lisasin väikeste portsjonitena soola ja loksutasin katseklaasi hoolikalt. Toimingut kordasin senikaua, kuni soola kristallid enam ei lahustunud. Lahus muutus häguseks. Lahusesse tekkisid valge sademe tükid. Järeldus: Väljasoolastamise reaktsioonid kulgesid positiivselt
vooluvõrgus hoida. Veenduda, et kaalud on loodis. Kaalumise täpsus väljendab piire, milles suure tõenäosusega asub kaalutava objekti tõeline mass. 78. Proovi ettevalmistuse võimalused. 79. Tahkefaasiekstraktsiooni põhimõte. 80. Filtreerimine. Filtreerimine on ainete lahutamise meetod. See on vedelikust või gaasist tahke mittelahustuva aine (filtraadi) eraldamine poorse materjali või filtri abil. Laborites kasutatakse selleks tihti filterpaberit. 81. Absoluutse ja suhtelise meetodi võrdlus. Tooge näiteid! 82. Kalibreerimisgraafiku ja lisamismeetodi võrdlus. 83. Titrimeetria põhimõte. Titrimeetria-kvantitatiivse koostise määramine ehk mahtanalüüs. 84. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi. 85. Kromatograafia põhimõte. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks uksteisest. Kromatograafia on enam-vahem koige voimsam segude analuusimise vahend, mis olemas on. 86
Märgunud säilikud nõuavad kohest töötlemist, sest on suur hallituskahjustuste oht. Kuivatamiseks kasutatakse enamasti difusioon- ja konvektiivkuivatust. · Difusioonkuivatuse käigus asetatakse märgunud paberilehtede vahele kõrge niiskuseimamisvõimega materjali (filterpaber, kromatograafiapaber, trükitekstita ajalehepaber) lehed. Kasutada ei tohi värvilisi ega trükitekstiga pabereid. Leht filterpaberit pannakse iga märja lehe vahele või 5-6 lehte filterpaberit iga 10-15 märgunud lehe järele. Alguses, kui raamat on väga märg, siis tuleb panna vähem lehti ~iga 25 lehe tagant, hiljem tihedamalt. Kaane ja eeslehe vahele pannakse mitu filterpaberilehte. Raamat asetatakse horisontaalselt absorbeerivale alusele ning filterpaberilehti vahetatakse sageli(mitte harvem kui 5-6h tagant) , seejuures raamatut keerates
ära visatakse). 1) Pange ühte klaasnõusse umbes teelusikatäis joodi. 2) Lisage piisavalt ammoniaaki, et jood oleks täiesti kaetud. 3) Asetage teise nõusse lehter ja lehtrisse filterpaber. 4) Lasnud joodil veidi ammoniaagis liguneda, valage lahus filterpaberiga varustatud lehtrisse. 5) Kuni lahus filtreerub, valage esimesse nõusse veel ammoniaaki, et järelejäänud kristallid kohe lehtri tühjenemi-se järel läbi filtri uhada. 6) Koguge kõik punakaslillad kristallid pruuni filterpaberit puudutamata kokku ja laotage paberkäterättidele umbes tunniks ajaks kuivama. Veenduge, et nende läheduses pole mingeid valgus- ega kuumuseallikaid, kuna kristallid detoneeruvad kergesti. Kuni nad veel niisked on, jagage materjal umbkaudu kaheksaks kamakaks. 7) Kui nad on kuivanud, asetage kristallid ettevaatlikult 1 ruuttolli suurusele teibitükile. Katke see nüüd samasu-guse teibitükiga ja suruge teibitükid ümer kristalli õrnalt kokku, sealjuures mitte muljudes kristalli ennast
hüdrofiilsus / hüdrofoobsus, laeng, molekulmass ja muud omadused. Nii sadestuvad globuliinid (NH4)2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinide sadestumiseks aga on vaja soola küllastunud lahust. Töö käik 2 ml munavalgu lahusele lisatakse võrdne maht (NH4)2SO4 küllastunud lahust, loksutatakse ja jäetakse 5 minutiks seisma. Tekkinud globuliinide sade eraldatakse filtrimise teel, milleks kasutatakse ~5 cm diameetriga filterpaberit ja sobiva suurusega klaas- või plastiklehtrit. Katse jätkamiseks piisab umbes ½ lahuse filtrimisest. Saadud filtraadile lisatakse kristalset (NH4)2SO4 kuni küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni. Selleks lisatakse väikeste portsjonitena soola ja loksutatakse katseklaasi hoolikalt. Toimingut korratakse seni, kuni soola kristallid enam ei lahustu. Jälgitakse albumiinide sademe moodustumist. Tekkinud sademehulkade põhjal võrreldakse globuliinide ja albumiinide sisaldust munavalgus.
annaabi.ee 
