Sõda kui ühiskonna loomulik seisund
nahhaalsus viisid sõjaväe taaskord uuele tasemele. Tekkis palgaarmee, kuhu kuulunud
inimesed olidki juba kaotanud tsiviilelu, neil puudus elu mõte ja ainus asi, mida nad teha
oskasid ja tahtsid oli sõdimine. Valitsejate positsioon oli neile igati passlik, valitses
absolutism ja nad said alustada sõda puhtalt enda arvamise järgi. Ühiskonnas valitses
arvamus, et ilma sõdateta oleks maailm moraalitu ja lodev. Sõja põhjuseid oli alati palju,
kuid enamasti oli neist fiktiivseim võimu suurendamine ja territooriumi laiendamine.
Polnud ustavaid liitlasi ja vihatuid vaenlasi, sest erinevate sõdade käigus vaheldusid ka
need. Kõik riigid oli väljas enda kasu eest ja olid valmis selle nimel kõike tegema.
Kõige rohkem häirib mind varauusajal toimunud sõdade ja nende loomulikuks
tunnistamise juures tõsiasi, et pea asemel kasutati jõudu. Ometi nõustun ma sellega, et
maailm jääb sõdima igaveseks, alati leidub halbu ja häid valitsejaid ning iial ei või teada,
annaabi.ee 
