Abraham Maslow
peaks lähenema inimeste probleemidele uuest seisukohast ning töötama
välja uued meetodid. Ta toonitas, et teaduslik meetod peaks leidma
rakendust subjektiivsete kogemuste uurimisel, mitte piirnema vaid
objektiivsete fenomenidega. Ta tõi näiteks taoistliku teaduse, kus
teadlased pigem vaatlevad ja püüavad mõista kui mõjutavad ja
analüüsivad. Eriti kriitiline oli Maslow selliste psühholoogiliste teooriate
suhtes, mis otsisid võimalusi teadvuse taandamiseks alateadvuslike
fenomenideni või teatud teadvuslike kogemuste taandamiseks
lapsepõlvest pärit lahendamata probleemideni. Üldiselt pidas Maslow
tähtsaks teaduse fenomenoloogilist, holistlikku (mitteanalüütilist) ja
empiirilist (non-a priori) olemust. Tema põhimõisted on nüüdseks
pälvinud laialdast tunnustust ning neid hakatakse tasapisi ka
psühholoogias ja psühhoteraapias rakendama.
Kasutatud kirjandus:
1. www.vikipedia.com
2. 6. peatükk raamatust "Transpersonaalne psühhiaatria ja
psühholoogia" John R
annaabi.ee 
