Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
taseme loomulikel alustel ja järjekindlalt kõrgemale tõstmine, — see on meie
kultuurpolitika ülesanne.
Sellist meil tõeliselt pole seni olnudki, vähemalt ametlikult mitte. On vaid
eraviisilisi kitsamaid üritusi, ametlikult poolt aga vaid — koolipoliitika ja
kultuurkapitali poliitika — need kaks tõusikliku tsivilisatsiooni monstrumit vaimsel
alal.
Meil on igal erialal seltse, korporatsioone, organisatsioone, fakulteete, rühmi,
ajakirju jne., ka meie haritlaskond on kõik rühmitunud ja peenelt
spetsialiseerunud. Meie spetsharitlaskonnal puudub poliitiline ja filosoofiline
mõtlemisviis ja avarusega ühendatud mõttesügavus, mis suudaks haarata kogu
elu ning asetada oma eriala sesse selle erikaalu ja sündsuse kohaselt. Need
küsimused on jäänud — nüüd põhjendatult põlguse alla sattunud — poliitiliste
erakondade „mõttetarkade“ lahendada. Niisama aga puudub meil ka üldine