Kui ma oleksin kass
üks kodukass tahta võinuks. Loomulikult, see ,,peaaegu" tähendanuks millegi
puudumist, ja see miski oleks armastus.
Mu peremees on isekas, ta lähen kooli enne, kui ma jõuan ärgata, ja tulles tagasi
potsatab esimese asjana arvutiekraani ette. Ta loeb uudiseid ja siis hakkab mängima.
Kostuvad kohutavad helid: tulistamine, kukkumine jpms, mis mind kohutavalt häirib.
Ma üritan teda peatada, rongides sülle, ent kerge käeviipega ajab mu isand oma
lemmiku põrandale ja jätkab ignoreerimist. Ma olen nukker ja poen ahju äärde, kus
on soe ja hea. Ma armastan oma peremeest, ent tema mind ei näe olen temaga või
mitte, see pole tähtis. Kui peremehele vahel külalised tulevad, siis on nemad minu
vastu hellad, nad poputavad ja silitavad mind, ja siis ma nurrun neile, lastes oma
imelisel mustal karvkattel päikese käes sädeleda. Ja siis need külalised kiidavad
annaabi.ee 
