kuskilt võtta. Selleks aga, et esinemist kuulama tulnud inimestega saavutada võimalikult hea kontakt, tuleb loobuda kõigest, mis seda takistada võiks. Siin kerkib taas esile ettevalmistuse olulisus. Ehk et enne esinemist tuleb kasutatav materjal korrastada. Kui selles osas on kodutöö tegemata, siis võib see jällegi esinejas ebakindlust tekitada ning ka kuulajaskond saab aimu pealiskaudsest ettevalmistusest. Kui kogu ettevalmistus auditooriumi analüüsi ja ettekantava materjaliga on tehtud, siis tuleb ka ennast ette valmistada ehk ületada meid paljusid enne esinemist tabav ,,rambipalavik". Selle eelduseks on hea planeerimine, sest ka see süstib kindlustunnes esinejasse. Esineja saab tunda ennast kindlamalt, kui ta teab, et tema ettekanne on hea ning tema esinemist soovitakse kuulama tulla. Lisaks kirjalikule ettevalmistusele tuleb suurt rõhku pöörata ka ettekande suulisele osale,
Astrahani Muusikakoolis. • Selle kohta on ta meenutanud: "Muusikakool läks kommunistliku hariduse komissariaadi kätte. Mind jäeti muusikakooli juhatajaks ja nimetati emissariks. Organiseeriti "Rabis" s.t "Rabotniki Iskusstva". Sinna koondati näitlejaid, muusikuid, teatriteenijaid, tantsijaid - kuni kabaree ja tsirkuse akrobaatideni ja klounideni. Minule "usaldati" muusikaosakonna juhtimine. Tuli juhatada sümfooniakontserte ja korraldada kammermuusika õhtuid. Ise pidin ettekantava teose kohta rahvale seletusi andma. Samuti pidin miitingul orkestrit juhatama. Honorariks sai iga tegelane pool naela teevorsti. Raha muutus peaaegu väärtusetuks. Osta ei saanud midagi. Anti kooperatiivist kaardi järele. Et mitte viimast paari saapaid ära kulutada, käisin pasteldes. Väike 8-aastane tütar Eliisabet oli mulle siis perenaiseks. Meie leivanorm oli – tütrele kolmveerand naela ja minule kui juhtival kohal seisval isikule üks nael päevas. Võtsin enamlaste ajal s
annaabi.ee 
