Paulo Coelho "Alkeemik"
,,Järgige märke." Ja poiss mõistis, et ta peab jätkama oma teekonda. Ta tundis, et samamoodi,
nagu ta oli vallutanud selle linna, võib ta vallutada kogu maailma. [1]
Ühes kaubalaos, kus ta pidi ootama, kuni karavan väljub, et ületada Sahara kõrb, kohtus
Santiago Inglasega. Inglane oli kümme aastat õppinud keemiat ja alkeemiat. Ta uskus
märkidesse ning kogu oma elu ja õpingute jooksul oli taotsinud seda ainumat keelt, mida
räägib Universum. Kõigepealt oli ta huvitatud olnud esperantost, siis usunditest ja lõpuks
alkeemiast. Isa jäetud varandusest oli ta Tarkade Kivi otsides suurema osa ära kulutanud ning
nüüd otsis ta sõbralt kuulnud erakordsete võimetega araablast, kellelt lootis ta abi ja vastuseid
saada. Inglane ja Santiago leidsid mõneks ajaks ühise keele, rääkides märkidest, Ühisest
Keelest , Uurimist ja Tummimist. Nende vestlusele segas vahele Karavanijuht, pika habeme ja