M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ta ütles, et me peame rääkima nii vähe kui
võimalik, ja kui räägimegi, siis ainult üsna tasa. Välk valgustas parajasti jälle
laevakeret; hakkasime tüürpoordist kinni ja panime parve seisma.
Laevatekk oli siitpoolt kõrgel veest väljas. Roomasime mööda kallakut pinda alla,
pimedas kõmistades, pikkamisi jalgadega teed kobades ja käsi õieli ajades, et mitte
kuhugi vastu põrgata, sest oli nii pime, et me ei näinud mitte midagi. Varsti jõudsime
luugi esiotsani ja ronisime luugile; järgmised sammud viisid meid kapteni ukse ette.
Uks oli lahti, -- ja taeva pärast! eemalt suurest kajutist paistis valgust. Samal
silmapilgul tungis ka sealt tasaseid hääli kuuldavale.
Jim sosistas, et ta tunneb ennast hirmus haige olevat, ja ütles, et ma ära tuleksin. Olin
juba nõus ja'pidin hakkama parvele minema, kui äkki kuulsin üht häält oigavat ja
ütlevat:
279
«Oh, palun, ärge seda tehke, poisid. Ma vannun, et iial kellelegi midagi ei räägi!»
annaabi.ee 
