Eesti muinasajal
Ameerikasse. Viikingite retkedel sattus Eestisse raudrelvi, kuld ja
hõbemünte ja ehteid. Selle aja lõppedes ründas Eestit Kiievi vürst
Jaroslav Tark, kes 1030. aastal rajas Tartu, kust 1061 välja aeti. Sellel
ajal hakkas Eestisse tulema ristiusk, seni valdava loodususu
asemele.
Tähelepanuväärseks kirjanduslikuks allikaks tolle aja kohta munk Läti
Henriku kroonika, kus kuni 200000 eestlast kirjeldatakse põhiliselt
pikakasvuliste ja heledapäisetena. Sellel ajal Tekkisid esimaste
käsitöölistena sepad ja laevaehitajad. Eesti jagunes maakondadeks,
nagu Saaremaa, Sakala, Virumaa, Ugandi, Harjuma ja need
omakorda kihelkondadeks. 13. sajandi alguses hakkasid Eestisse
tungima ristiusu toojad sakslased, taanlased ja teised. Ümera
lahingus 1210. aastal õnnestus eestlaste maleval neid võita, kuid
hiljem jäädi siiski relvastusest ülekaalukatele vaenlastele alla.
Eestklaste kindlustuseks olid mullast, puust ja 9osaliselt kivist