Tammsaare - "Juudit"
Kui aga ümmardaja vanema ja kogenuma naisena Juuditit «magava mehe mõõka» puutumast keelab,
lausub ta seda viisil, et on ilmselge, et ta sugugi mitte seda riista silmas ei pea, millega päid raiutakse. Ja
siis tuleb Juudit tagasi, komps Olovernese «kõige kallima varandusega» (nagu ta ise irooniliselt ütleb)
käeotsas. Meie muidugi teame, et seal on pea, aga eelnevad rõhuasetused ja Juuditi irooniline toon jätavad
võimaluse mõelda sinna ka midagi muud. Jne.
Muidugi on selle liini esilerebimine etenduse tervikust meelevaldne, kuid samas selle olemasolu etenduse
jälgitavuse seisukohalt otsustava tähtsusega. Ja sugugi mitte seepärast, et (mees)vaatajal vöökohast
kõrgemad huvid puuduksid. Küll aga seepärast, et sel kombel äratehtuina ei püüagi me vaatajaina võimatut,
s.o samastuda Juuditiga, s.o mõista naist, kes on saladus.
Ja nii jääb meil aega jõukohasema ülesande jaoks - vaadata laval mehi, aru saada nende käitumise
motiividest
annaabi.ee 
