Marutõbi ehk Marutaud
lõppeb alati haigestunud isendi surmaga. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust
marutõveks, loomade puhul käsitletakse haigust marutaudina. Tüüpilised viiruse levitajad on
rebane, koer, kass, kährikkoer, nahkhiir. Haigus esineb suuremal osal maakeral. Inimine
haigestub peale kontakti haige looma süljega, näiteks hammustusega.
Otsene kontakt (haige looma süljega)
- hammustus
- kriimustus
- lakkumine
Esineb 50%-l haigetest, kestab prodroom ehk erutusstaadum 2-10 päeva.
Viirus levib kesknärvisüsteemi ja edasi mööda neuroneid kogu organismi.
Võivad esineda järgmised sümptomid:
- peavalu
- palavik
- nõrkus
- väsimus
- iiveldus
- oksendamine
- hüperrefleksia
- suurenenud sülje produktsioon samaaegse januga
- valud hammustuse kohal
- agressiivsus
Hingamis neelamis ja vahel ka halvatus võivad esineda tingitud marutaudist.
Kuna marutõbi kuulub vaktsiin-välditavate nakkushaiguste hulka, on Eesti