Kirik kõrg- ja keskajal
asutada laiaulatuslikke reforme, et taotleda distsipliini tugevdamist ja et tõsta
jumalateenistuse tähtsust, ta tahtis vabastada ilmaliku võimu mõju alt ja keelata
simoonia ja perekonnaelu.
Investituuritüli (1075-1077) toimus paavst Gregoriuse VII ja Henry vahel.
Paavstivõimu ja ilmaliku võimu vastuolud. Selle tüli põhjustas paavsti nõudmine, et
Saksa-Rooma keiser loobuks vaimulikust investituurist. Paavst Gregoriusel VII oli ka
dokument mida nimetati paavsti diktaadiks. See sisaldas erinevaiid teese. Näiteks:
üksnes paavst võib piiskoppe ametisse seada ja neid ametist vabastada, üksnes
paavst võib kätte anda keisri võimutunnused, jne. Tüli Henry ja paavsti vahel ei
lahenenud. Keiser Heinrich IV kuulutas välja Gregoriuse VII tagandamise. Vastuseks
kuulutas Gregorius VII tagandatuks Heinrichile truud Saksa piiskopid, vabastas
keisri alamad keisrile antud truudusvandest ja kuulutas tagandatuks ka Heinrichi,
heites ta ühtlasi kirikust välja. Saksa ülikud toetasid paavsti