m.a. ütles, et "organism kujuneb sisemise tule mõjul". Antud käsitlus toetus arvamusele, et tulevane organism peitub miniatuurselt, juba valmis kujul, sugurakus. Edasine areng on vaid kasvamine. Niisuguse mõtteviisi erivormid väitsid, et tulevane organism peitub kas munarakus või siis seemnerakus. Nendes peituva organismi sugurakus on siis omakorda sugurakud, milles taas nn järgmise põlvkonna esindaja miniatuurne moodustis jne. Epigenees absolutiseeris arenemise väideti, et organism tekib sügoodist pideva muutumise, arengu teel - algmaterjaliks on diferentseerumata (eristumata) rakud, midagi pole enne valmis. Organism ja tema elundid tekivad ontogeneesi vältel uuesti ja omandavad aeglaselt oma lõpliku kuju. Niisuguse õpetuse rajajaks oli umbes 350 a. e.m.a. Aristoteles. Leidke tänapäevastele teadmistele tuginedes, mis oli preformismi ning epigeneesi toetajate arvamustes väära. Kritiseerige neid vaadete süsteeme.
alustades nendest, kellel defekt on kõige raskem. 2. normaalsete isendite puhul – mida väiksem on nende sugulus defektsete isenditega ja mida suurem on sugulaste hulgas tervete isendite osakaal, seda harvem ja nõrgem on defekt ka nende järglastel. 65. Ontogeneetika määrang. Ontogeneetika on geneetika haru, mis uurib isendi arengu geneetilist määratust ehk uurib geneetilise informatsiooni realiseerumist. 66. Epigenees ja epigenotüüp. Ontogeneesi käigus toimub põhiliste liigiomaste organismi tunnuste uuestiteke ehk epigenees. Epigenotüüp - funktsionaalselt aktiivne genoomiosa diferentseerunud rakkudes. 67. Geneetilise informatsiooni realiseerumise tasemed. Geneetilise informatsiooni realiseerumine toimub järgmistel tasemetel: (1) DNA → valk; (2) informatsiooni kandumine valgult teistele molekulidele; (3) informatsiooni kandumine supermolekulaarsetele struktuuridele, mis määravad
alusel tuleks vastavalt raskusastmele võimalikult paljud isendeid välja praakida, alustades nendest, kellel defekt on kõige raskem. 2. normaalsete isendite puhul – mida väiksem on nende sugulus defektsete isenditega ja mida suurem on sugulaste hulgas tervete isendite osakaal, seda harvem ja nõrgem on defekt ka nende järglastel. 65. Ontogeneetika määrang. Geneetika haru, mis uurib geneetilise informatsiooni realiseerumist. 66. Epigenees ja epigenotüüp Epigenees - ontogeneesi käigus põhiliste liigiomaste organismi tunnuste uuestiteke. Epigenotüüp – funktsionaalselt aktiivne genoomiosa diferentseerunud rakkudes. 2 tüüpi: obligaatselt aktiivsed geenid – alati aktiveeritud (housekeeping geenid) fakultatiivsed geenid – aktiivsed ainult teatud funktsionaalsete või metaboolsete seisundite puhul. 67. Geneetilise informatsiooni realiseerumise tasemed 1. DNA → valk 2. info kandumine valgult teistele molekulidele 3
ontogeneesis ja kultuurilises arengus. Fülogenees- inimese evolutsiooniline areng. Fülogenees moodustub ontogeneeside reast paljude põlvkondade jooksul, kusjuures iga ontogenees mingil määral kordab eelnevat fülogeneesi (biogeneetiline reegel). Samal ajal mõningad ontogeneesis toimunud muutused põhjustavad edasise fülogeneesi muutuse. Fülogeneetilse püsivuse alus on pärilikkus ja stabiliseeriv valik. Ontogenees inimese areng, mis algab viljastumisega ja lõpeb surmaga. Epigenees- põhiliste liigiomaduste, organismitunnuste uusteke. Areng on põlvest põlve suure täpsusega korduv (geneetiliselt determineeritud), sügoodi organisatsiooniga eeelkujundatud e. preformeeritud. Ainus, mis organismist täielikult olemas juba sügoodis, on genotüüp. Genotüüpi annavad oma osa mõlemad gameedid (sugurakud). Geneetilises infos pole otseselt kodeeritud organismi lõpptunnuseid, vaid ainult valkude molekulaarstruktuur., s.t.
olemust ja loovust. Meeleline kogemus on kõikide teadmiste allikaks. Keskkondliku lähenemise esindaja - inimese arengut mõjutab kõige enam ümbritsev: assotsatsioonid - tunnet tekitatakse läbi assotsatsioonide kordamine - harjumuse teke jäljendamine - ümbritsevast keskkonnast alateadlikult millegi kaasamine oma edasiseks eluks tasu ja karistus Biheivorism on seotud J.Locke`ga 11.02. Epigenees - toimub muutus (areng) nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Preformism - alge on olemas ja areneb pidevalt edasi. Mis on arengupsühholoogia metodoloogiline põhiprobleem? Konstruktide leidmine ja ligipääs on keerukas; ei saada piisavat materjali; kasutatakse teisi isikuid, et hinnata teisi hinnanguid; kantakse üle ideoloogiaid, mida uuritakse. John Locke - oli arst (elas 1632-1704). Kehaline võimekus oluline. Lihtne end kontrollida, kui inimene on terve:
kohaselt loode / organism sisaldub valmis kujul seemne- / munarakus, vastavalt siis animalkulism ja ovism) ja epigeneesi (loote areng diferentseerumata ainest) vahelises diskussioonis, mida kaudselt pidas juba nt Harvey. Epigeneesi fenomeni õigsuse tõestas 18. sajandi keskel C. F. Wolff (1733-1794). Preformatsiooniteooriat nimetati ka evolutsiooniõpetuseks. (Preformatsiooniteooria pole siiski ka tänapäeval surnud, elades edasi kasvõi õpetuses geenidest.) Epigenees sai sissejuhatuseks rakuteooriale. Rakuteooria ütleb: 1. Kõik teadaolevad organismid koosnevad rakkudest. 2. Rakk on elu strukturaalseks ja fuktsionaalseks põhiühikuks. 3. Kõik rakud pärinevad olemasolevast rakust. 4. Rakud sisaldavad geneetilist informatsiooni, mis pärandatakse põlvkondade vahetuse käigus. 5. Rakk on elu väikseim ühik. 6. Rakud on biokeemiliselt ja metaboolselt sarnased.
annaabi.ee 
