"eosproovis" - 1 õppematerjal

Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel

Shnyreva (Шнырева, 2005) nimetab uut rekombinatsioonitüüpi kitsamas mõttes mittemeiootiliseks. Kirjeldatud asjaolu näib kokku sobivat M. Öpiku (1995) poolt saadud tulemustega, kus ta sai di-mono ristustel dikarüootse mütseeli sobivuse kolme liigi monokarüootsete testtüvedega. Hübriidide esinemist kandseente looduslikes populatsioonides näib kinnitavat erineva genoomi suurusega eospopulatsioonide lahknemine meioosis. Looduses kasvanud seen, kelle eosproovis avaldus eoste divergents DNA ja valgu sisalduse alusel, oli oma viljakeha ja kultuuritunnuste poolest liikide P. osteratus ja P. pulmonarius vahepealsete tunnustega (A. Kollomi määrang). Seente genoomi suuruse andmebaas (Kullman, et al., 2005a) näitab, et liigi P. ostreatus genoomi varieeruvus kirjandusandmete alusel ja meie poolt saadud genoomi suurused jäävad samadesse piiridesse. Saadud kromosoomide arvu ja genoomi suuruse erinevus avaldub kui aneuploidsus ja heteroploidsus