Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel
Fülogeneetilistest uuringutest nähtub, et iga heteroploid omab mingit
osa või kogu geneetilist materjali, mis on pärit kahelt või enamalt
eellaselt (Moon et al. 2000, 2002; Craven et al. 2001a).
Seda, mis juhtub hübriidse genoomi suurusega sügootses meioosis,
näitab ühe viljakeha eosproovi (sisuliselt F1) DNA-sisalduse analüüs.
Meie poolt tehtud uuringud näitasid, et Pleurotus, Lentinula, Phellinus
ja Cystoderma liikide eosproovides võib esineda kahesuguse genoomi
suurusega aneuploidseid või heteroploidseid eospopulatsioone
(Kullman, 2000, 2002b, Kullman et al., 2005b, Irja Saare ja Margus
Pedaste avaldamata materjalid).
86
Seentel on liikidevahelise hübriidi vormiks kaksiktuum (dikaarüon), kus
tuumad pärinevad eri liikidesse kuulunud vanematelt (Schardl &
Craven, 2003). Looduses kasvades võib kompleksi Pleurotus ostreatus
annaabi.ee 
