välja hingama. Muusika mu kõrvus hajus ja ma ei tea siiani, kas see pandi päriselt kinni või mitte. Sulgesin silmad ja kordasin endale, et ma suudan uuesti ringi keerata ja kava uuesti esitada, just nagu oleksin kodus ja teeksin peaproovi. Avasin uuesti oma silmad, seekord keskendunult. Andsin helimehele mu ees märku, et ta paneks loo uuesti algusest ja ma esitasin oma kava uuesti ja nii hästi kui ma suutsin. See oli minu jaoks eneseületus Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest. Kõik unistused võivad täituda, kui uskuda, et need on võimalikud. Elus edasi püüdlemiseks on vaja lootust ja tahtejõudu, mida saab just oma tegudesse uskumisest. Järeldan seda tänu ühele dramaatilisele sündmusele mu lapsepõlves. Ma olin veel lasteaialaps, umbes kuskil viie aastane, kui mu ema jäi kauaks ajaks haiglasse. Tal oli vähk ja elulootust anti talle vähe
Oluline on seesmine uskumus, et ma ise tahan suhelda. Arvan endast jätvat üsna lollikese mulje. Selles suhtes, et uute inimestega tutvudes, olen ma pigem vaikne ja nõustun kõigega. Jätan paljusid asju tegemata kui et teen end lolliks. Miks ma nii arvan, on nii võib olla sellepärast, et alahindan ennast liialt. Endale tundun pigem sellisena, et ei saa millegagi hakkama ja kuna see süveneb, siis ongi raske endast hästi arvata. Minu jaoks on see suur eneseületus kui ma teen taas kohtunud inimestega midagi sellist, milles ma üldse hea ei ole. Samas ma teaks, et kui ma oleks oma sõpradega koos, siis kujuneks sellest üks meeldejääv ja lõbus õhtu mitte ei võitleks mõttega, et "appi, mida ta (nad) minust küll arvavad!" Olen pigem alistuval positsioonil. Tähtis on teised ja siis alles mina. Üldjuhul jätan otsuse tegemise siiski sõbranna hooleks. Lähen sellega kaasa, mis otsustab tema. Samamoodi on mind päris kerge otsust muutma panna
annaabi.ee 
