Komöödiazanrid antiigist Moliere'ini
alles kolmandal katsel viis aastat hiljem õnnestus näidend tal lõpuni mängida. Kuid hilisemal
ajal hinnati kõrgelt Terentiuse keelt ja stiili ning ka kesk-ja renessansiajal oli ta väga
populaarne. Ta komöödiais on ka palju sententse, millest mitmed on saanud ladina keele
õpikute raudvarakas. Kuulsaim neist on kindlasti homo sum,humani nil a me alienum puto-ma
olen inimene ning midagi inimlikku ei pea ma endale võõraks. See pärineb komöödiast
,, Enesekaristaja", milles vanamees, kelle poeg on isa karmuse pärast läinud ära
palgasõduriks, nüüd kahetseb ja end ränga tööga vaevab selle pärast. Kui üleaedne
kaastundlikult pärib, miks ta end tööga nii viisi tapab, siis kähvab vanamees vihaelt, et see
pole tema asi, too aga õigustab oma uudishimu ülaltoodud sententsiga. Koomilisest
kasutusest hoolimata iseloomustab ühlus ka Terentiuse humanistlikku maailma nägemist ja
taotlusi