Lõpukõne
tarvis oli. Kui mõni meist oli juba loobumas ega ei
suutnud enam püsti tõusta, oli õpetaja see, kes
julgustas edasi liikumist ning mitte alla anda
Teeme neile suure aplausi...
Eraldi, soovime tänada oma kallis klassijuhatajat,
kes suutis meiega vastu pidada, või pigem, kes
suutis meid välja kannatada. Nendel kolmel
aastal saime tunda teie karmi tuju, kuid samas ka
toredat ja lõbusat meeleolu, mis teist vahepeal
välja paistis. Loodame, et oled sama energinline
ja lõbus edasi nagu sa meiega olid.
Suure kummarduse teeme samuti kõikide
vanamate ees, kes olid toeks ja lootsid meie
peale. Ka neil oli raske jälgida, kuidas lapsed
raskeid koolitöid teevad ja otseses mõttes hulluks
lähevad, sest ükski asi pole kerge...rääkimata
matemaatikast või mingist võõrkeelest. Aga nad
ei andnud alla ja rõhutasid pidevalt, et sa saad
hakkama, sa saad hakkama...
Lõpetuseks jagan teiega üht mõttetera, millele
võiks kõik mõelda. Kord ütles Ralph Waldo
annaabi.ee 
