ei tuvastata vaid atmosfääri molekulidega põrkudes vallanduva laetud osakeste laviini kaudu. Ülikõrge energiaga kosmiline kiirgus pärineb lokaliseeritud piirkondadest galaktikate keskmetes. Vastuseta on aga küsimus niisuguse kiirguse tekkemehhanismist. Üheks hüpoteesiks on mustade aukude ümber tohutu kiirusega tiirleva plasma magnetvälja elektromagnetilised lööklained, mis pärast sündmuste horisondist eemale levimist kiirendavad prootoneid ja raskemaid tuumi suurte energiateni. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Virmalised Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (kosmilise kiirguse) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Click to edit Master text styles Second level
tuumareaktsiooni liitiumiga. Meetod mida nad kasutasid on välja töötatud Robert Van de Graafi poolt (Marie Curie õpilane, töötas Oxfordis) kes realiseeris inustriaalselt eletrostaatika masina, kus pinge võib küündida 20 mV-ni. - Teine meetod Osakesed pannakse kiirenema madalama pingega, ning see toimub ringikujulises kiirendis, mida kutsutake ,,tsüklotron". Selline kiirendi võibaldab juurdepääsu kõrgemate energiateni. Osakesed, mis väljuvad iooni allikast tsüklotroni keskosas. Magnetväli hoiab osakese ringikujulisel orbiidil, või pigem spiraalsel, sest igal poolringil antakse kasvatatakse osakeste energiat. Kiirendamine toimub momendini, kui osakeste kimp väljub kiirendist. Kosmiline kiirgus Selgitades tuumafüüsika ja osakeste füüsika uurimist, ei tohi unustada, millist rolli on mänginud kosmiline kiirgus. Kosmiline kiirgus oli 1930. aastate algul ainus kõrge energiaga
neutronitest, negatiivselt laetud π-mesonitest või rasketest laetud osakestest moodustuvad kiirgused, mis esinevad nii looduslikult kui on kasutusel ka eksperimentaalselt. Mõned neist on kasutusel radioteraapias, kuid pole veel radiodiagnostikas püsivat kasutust leidnud. Elektronid on väga väikesed negatiivselt laetud osakesed ja neid saab spetsiaalses seadmes, nt betatronis või lineaarkiirendis kiirendada väga suurte energiateni ja valguse kiirusele lähedaste kiirusteni. Elektronkiirgust kasutatakse laialdaselt radioteraapias. Prootonid on suhteliselt massiivsed positiivselt laetud osakesed, võrreldes elektronidega on nenede mass ca 2000 korda suurem. Suurema massi tõttu on positronide kiirendamiseks vajalike energiateni tarvis tsüklotroni - märksa keerukamat ja kallimat aparatuuri kui elektronide kiirendemiseks. Siiski kasutatakse ka prootonkiirgust suuremates erikeskustes radioteraapiaks.
annaabi.ee 
