auruvedurit (1, lk 40). Kaevanduse ja vabrikuomanikud ning ka sõjaväelased soovisid, et sõitjate- ja kaubavedu, vägede ja sõjamoona trantsport kulgeks kiiresti ja ilma häireteta (2, lk19). Esialgu oli peamisel kohal aurutõlla idee. Ning Richard Trevithick ei saanud enne rahu, kui oli meisterdanud valmis oma mudeli. Tema kõrgrõhuauruga töötava masina väljalasketoru ei suunanud auru kondensaatorisse, vaid õhku. Katla paigutas ta rõhtsalt. Energiamuunduri kolvi jõu kandsid ratastele üle kepsud, vänt ja hammasratasülekanded. Ehkki Trevithick pani sassiile ehtsa postitõlla kere, lõi ta põhimõtteliselt pigem veduri kui auto eelkäija (vt lisa 4.). Oma teise mudeliga, mille Trevithick Inglismaa maanteede halva seisukorra tõttu kaevanduse horburaudteede rööbastele pani, jõudis leidur lõplikult veduri juurde. Uusaja liikumise eelajaloos oleme jõudnud punkti, kus kaks arengujoont kahes suunas rööbassõiduki ja tänavasõiduki suunas
talitluse korral määratud (või mõõdetud) suuruste vahelised sõltuvused. Tunnusjoonte arv ja tüüp võib erinevatel tootjatel olla vägagi erinev. Mõned tunnusjooned antakse ainult põhisuuruste minimaal- ja maksimaalväärtustena, paljud aga graafilisel kujul. 2.1. Üldpõhimõtted Elektriajamite liigitus. Reeglina algab ajami väljatöötamine nõudmise esitamisest, mis sisaldab endas mootori, ülekandemehhanismi ja energiamuunduri tüübi väljaselgitamist ja kogu süsteemi analüüsi, et saavutada kõrgeimat töökindlust, parimaid dünaamilisi ja staatilisi omadusi, minimaalseid mõõtmeid ja vastuvõetavat maksumust. Valitud seadmete tüüp peab rahuldama tehnilis-majanduslikke nõudeid. Ajamite tõrked võivad põhjustada konflikti seadmete tarnija ja kasutaja vahel. Vältimaks eelmainitud probleemi, peab väljatöötlusdokumentatsioon (spetsifikatsioon) täpselt kirjeldama
annaabi.ee 
