ema pidi kuskile ööseks minema.Mäletan,et läksin ikka väga hüsteeriasse kui sain teada,et ema läheb kolmeks päevaks Tallinnasse.Ma hoidsin ta jalgadest kinni,nutsin ja keelasin-emme ei tohi minna!Võibolla oli see tingitud sellest,et olin ka liigselt hellitatud laps peres.Olen peaaegu alati saanud oma tahtmise,isegi siis kui olen sellenimel pidanud palju pingutama. Samas on ema õpetanud mind peaaegu,et kõiges-iseenda eest seisma,kavalust,empaatilisust ja ka seda,et alusatud asi tuleb alati lõpule viia- ükskõik mis olukorras.Kuid miskipärast ikka ja jälle jääb mul puudu enesekindlusest ja kohusetundlikkusest.Võibolla ongi see seepärast,et mulle on liiga palju ette-taha ära tehtud.Väiksemana suunas ema mind ikka väga palju kuid nüüd vanemaks saades on see ninnu-nännutamine kasvanud üle vabakasvatuseks.Eks ema ikka kuulab mind,aitab ja suunab aga lõppkokkuvõttes teen ikka seda,mida ise heaks arvan
kui palju keegi teine meeskonnast teeb, millest tulenevalt võime korrata tehtuid tegevusi. See aga võib mõjuda frustreerivalt patsiendile. Lisaks sellega nullime taas iseenda ja meeskonna kaaslase tehtud tööd. Tihti ka meie ühiskonnas on nii arstid, õed kui ka teised tervishoiu töötajad tööga üle koormatud. See on põhjus, miks meie töötajad ei jõua alati keskenduda palliatiivse ravi osutamisele, mille käigus ei saa nad näidata patsientide suhtes välja näidata empaatilisust. See võib väljenduda eakate patsientidega, kes soovivad suhelda rohkem, kuigi temaga tegeleval töötajal pole alati aega. Kõige rohkem võib palliatiivset ravi näha läbi psühholoogide, sest nemad võtavad rohkem aega ja kuulavad patsienti, kust nad saavad juba toetust sellega, et neid kuulatakse. Eesti võiks luua rohkem palliatiivseid meeskondi ja keskenduda rohkem võrgustikku arendamisele ja selle kättesaadavusele. Meie tervishoutöötajad võiksid kasutada rohkem
annaabi.ee 
