Talupoja maailm ja talupoja igapäevane elu
Tänu põlluharimisele
hakkasid tekkima Eesti külad. Enamasti koondusid need linnade lähedusse
ja viljakamatele aladele teede ääres.
Talurahvas elas tagasihoidlikult, talvel tares, suvel kambris. Mõlemasse
ruumi pääses valgus vaid ukse kaudu, klaasaknaid seal ei olnud. Ka suits
tuli toast välja lasta ukse kaudu, selleks ajaks aeti lapsed lauta lammaste
juurde. Väga külmal ajal toodi aga lambad, põrsad, kuked, kanad, koerad
ja kassid tuppa ning seal elutseti üheskoos talurahvaga. Suvine kambrielu
oli märksa lahedam, oli rohkem ruumi ning ühes valgusega ei tulnud külm
tuul tuppa sisse.
Väga sarnased talurahva elumajadele olid nende loomade laudad. Need
olid kitsad, madalad ja pimedad. Loomi peeti suure hoolega, sest neist
loodeti midagi saada. Talvel olid loomad külg külje kõrval kintsud ja küljed
kaetud sõnnikukobaratega. Peale rasket talve võis juhtuda, et mõni loom ei
tõusnudki püsti ega seisnud jalul