Ateismist Eestis
sakraalarhitektuur, altarimaalid jms mõjusid ligitõmbavalt. Oma osa võib siin
mängida ka 60ndate lõpust pärit hipiliikumise teatav religioossus (Jesus-freaks),
mis mõningase viivitusega Läänest Eestisse jõudis (sealt huvi ka nt budismi
vastu), samuti trots ametliku ideoloogia vastu. Nii sai selgi perioodil ateismi
peasuunaks töö noortega; kuivõrd eelnev lahmiv kirikukriitika oma
mantralaadsete sedastustega oli end publiku jaoks ammendanud, siis võeti
suundumus elulisematele küsimustele: käsitledes sotsiaal-eetilisi mõisteid nagu
elumõte, autunne, õnn, headus, kurjus jne.
Põhilist rolli ateistlikus võitluses mängisid sel perioodil uued tavandid, ateistlik
selgitustöö oli perifeerne (kui sedagi) ja sõltus kuni nõukogude aja lõpuni ainult
asjaarmastajate entusiasmist ja oli üles seatud ühiskondlikele alustele.
1989. aastal registreerib Raamatukroonika viimase ateistliku trükise, 1990ndate
aastate alguses likvideeritakse ka ühing “Teadus”.
annaabi.ee 
