piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning ka need liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud või elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja mille väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline. II kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, eluapaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ja ka liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu. III kaitsekategooriasse kuuluvad liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille 8 arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka
2) metsaalade levik ning elupaikade sobivus. Tiikides sigivad kahepaiksed on paikanalüüsi jaoks väljakutse, kuna nende elutsükli lahutamatu osa on migratsioon tiikide ja kõrgemal maastikul asuvate elupaikade vahel. Selline vajadus kahe erineva elukeskkonna järgi teeb kahepaiksed keskkonnast väga sõltuvaks ja haavatavaks elupaikade seisundi halvenemisele ja inimasustuse survele. Seega on tarvis terviklikku lähenemist selleks, et planeerida kahepaiksete asualade säilitamise ja eluapaikade majandamise meetmeid. Joonis 1. Testmisala (4067 km2) Prantsuse alpides Materjalid ja meetodid Uuringus kasutati sigimistiikide asukohti graafiku sõlmpunktidena. Graafikut kasutati maastiku tüübi ja läbitavuse suhte kirjeldamiseks. Kõiki aspekte hõlmava graafiku ülesehitamiseks kasutati: 1) Iga-aastased asustatud paigad pandi sõlmpunktidena paika, optimaalse teekonna (least-cost) modelleerimist kasutades simuleeriti konnade iga-aastast keskmist jaotumist sigimispaikade vahel
annaabi.ee 
