Michael Faraday
elektromagnetilise induktsiooni nähtuse uurimisel magnetivälja mõistet, tekkis juba siis tal
mõte, kas ei oleks võimalik analoogilisel teel luua kujutlus elektrostaatilise induktsiooni või,
nagu ta ise seda nimetas, elektriinfluentsi kohta. Lähtudes oletusest, et ka elektrostaatiliste
6
tungide kandjaks on laenguid ümbritsev keskkond ehk vahem, arendas ta paari järgneva aasta
kestel elektritungjoonte ja elektrivälja teooriat elektrostaatiliste nähtuste seletamiseks.
Aastal 1838 uuris Faraday elektri läbiminekut hõrendatud gaasidest, kusjuures ta pani tähele
tumedat kihti katoodi lähedal, mida hiljem hakati nimetama Faraday tumekihiks. Ka pani ta
tähele, et valgusnähtused niisugusel elektrilahendusel ehk purgel katoodi ja anoodi juures
erinevad teineteisest. Ta nimetas sinakat valgusnähtust katoodi pinnal katoodnähtuseks,