Elekter
nõustuks keegi tänapäeval olema vabatahtlikult selline välgupüüdja. Kuid õnneliku
juhuse tõttu Franklin viga ei saanud. Edaspidi tegeles ta küll vähem efektsete, kuid
see-eest palju teabe-rikkamate katsetega.
Franklini tähelepanuväärne panus elektriõpetuses on see, et ta täiustas Dufay
elektriteooriat. 1748.a. paiku ütles ta välka mõtte, et mõlemad elektriliigid on
üheainsa elektriliigi liig või puue. "Kehad, mida hõõrutakse tõmbavad hõõrumise
hetkel enda poole elektritult, järelikult võtavad nad seda hõõruvalt kehalt; samas on
nad aga nõus saadud tuld ära andma igale kehale, millel seda vähem on". See on
aluseks teooriale, mida nimetatakse elektrostaatikaks.
Suuresti abistas Franklinit selle teooria loomisel, seda mida nimetatakse Leydeni
purgiks. Selle avastas- just nimelt avastas, mitte ei leiutanud von Kleist 1745.a. Ta
asetas naela rohuklaasi, kus oli veidike elavhõbedat, ja avastas, et see võib
mahutada suure hulga elektrit
annaabi.ee 
