Elektriangerjad on eraklikud loomad , kelle eluea pikkust pole veel kindlaks määratud, kuid vanim jõeangerjas elas 88 aastaseks. Elektriangerjas on laisk kala, kes veedab enamuse ajast sügavaveeliste jõgede ja järvede põhjas liikumatult taimede vahel. Õhuhingamiseks tõuseb ta vähemalt korra veerandtunni jooksul pinnale. Sogastes vetes, mis on elektriangerja koduks, on halb nähtavus, seetõttu kasutab ta oma tillukesi silmi harva. Täpset informatsiooni hangib ta elektrielundite kaudu.Elektriangerja maimud püüavad jõepõhjas elutsevaid selgrootuid, täiskasvanud peamiselt kalu. Saak sõltub tema enda suurusest. Elektriangerjas avastab saagi elektrielundite abil, nad suudavad teha kindlaks isegi liikumatu saagi asukoha.Kui nad on saagi avastanud, saadavad nad välja elektrilaengu, mis halvab või tapab saagi. Elektriangerjal peaaegu puuduvad hambad, seega võib arvata, et ta neelab saagi alla. Elektriangerja paljunemise kohta pole praktiliselt mingit teavet
käiva informatsiooni vahetamiseks. On teada, et teatud ajal kaovad elektriangerjad ootamatult vaateväljast ning ilmuvad teatud aja pärast jällegi välja, saatjateks umbes kümne sentimeetri pikkused pojad. Oletatakse, et maimud kooruvad munadest, ent see fakt pole veel tõestatud. Elektriangerja maimud püüavad jõepõhjas elutsevaid selgrootuid, täiskasvanud peamiselt kalu. Elektriangerja saak sõltub seejuures tema enese mõõtmetest. Angerjas avastab saagi elektrielundite abil, mis võimaldavad tal isegi liikumatu ohvri asukoha kindlaks määrata. Tundlikud andurid püüavad kinni teiste kalade liigutamisel, näiteks hingamisel, tekkivaid nõrku elektriimpulsse. Kui angerjas saagi avastab, saadab ta välja rea elektrilaenguid, mis halvavad või tapavad läheduses asuva kala. Angerjal on vaid üks rida vaevumärgatavaid hambaid, seetõttu võib oletada, et ta neelab saagi tervelt alla. Elektriangerjas on laisk kala. Enamiku ajast veedab ta
seetõttu nad toetuvad ümbruse tajumisel elektrile. Elektriangerjad peavad jääma suhteliselt kangeks (jäigaks), et täielikult kasutada ära oma elektrilisi võimeid. Neil on positiivne laeng pea juures, samas kui neil saba juures on negatiivne laeng. Kui nad uurivad oma ümbrust elektrivoolu abil, siis nad alustavad seda sabast ning lõpetavad peaga. Et seda teha, peab ta oskama ujuda tagurpidi. Kala enda polaarsus aitab luua seda elekrivälja, mis dikteerib suurema osa tema käitumisest. Elektrielundite rakendamist on uuritud suuresti. Mitmetest erinevatest eksperimentidest on leitud, et elektriangerjad suudavad vees tajuda vooluringi ning eristada kas see on avatud või suletud süsteem. Samuti on kindlaks tehtud et nad on väga tundlikud muutustele vee elektrijuhtivusele. TOITUMINE Saaki otsides kasutab elektriangerjas elektrielundid, mida tuntakse Sachi elundi nime all. See
annaabi.ee 
