Kõrgkesaeg kui rüütlikultuuri kuldaeg
Umbes 12. sajandil muutus aadli tiitel päritavaks sõjameeste ja maavalitsejate seisuseks.
Rüütlid rikastusid, ehitasid losse, kus seltskond veetis kommetekohast peent jõudeelu, ning neil
kujunes välja oma elulaad ja kombed. Linnuse suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest.
Väikerüütlitel ei elanud linnuses vaid tornlinnustes, mis olid puust või kivist tornid ümbritsetud puust
taraga. Suurnike linnused seevastu kujunesid elatuslikkeks kivist kindluskompleksideks, kus keskel
asus kindluselamu ning mida piirasid eelkindlused.
On tore, et rikkamad rüütlid ehitasid suuri linnuseid, kuna tänu nende säilimisele oleme saanud
informatsiooni keskajast.
Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis kajastuse keskajal armastatud rüütlikirjanduses. Tõsteti esile
kõiki olulisemaid rüütlivoorusi, lisaks ülistati rüütli truud armastust. Eristusid kolm põhilist zanri:
kangelaseepos, rüütliromaan ja armastusluule
annaabi.ee 
