Räni
,,sillutuskivi." (10)
Ränikivi on ammu tuntud, selle põhielement sai aga tuntuks alles kahe sajandi eest. XVIII
sajandi lõpul ja XIX sajandi algul püüdis H. Davy elektrolüüsida kuumutatud liiva, kuid
protsess ei kulgenud (liiv ei juhi elektrivoolu, mitteeletrolüüt), siis püüdis ta redutseerida
ränidioksiidi metallilise kaaliumi aurudega. Katsed aga polnud resultatiivsed, lähtuti valest
eeldusest, et räni on metall. Gay-Lussac ja Louis Thenard (1811) viisid läbi eksotemilise
reaktsiooni ränitetrafluoriidi ja metallilise kaaliumi vahel, kuid ei suutnud analüüsida
reaktsioonil tekkinud ühendeid. 1824. aastal kuumutas J. Berzelius peenpulbriliste ainete
(ränidioksiid, raud ja süsi) segu ja tõestas, et reaktsioonil tekib raua ühend räniga
(ferrosiliitsium). Kuumutades kaaliumfluorosilikaati metallilise kaaliumiga avastas ta
sulatatud massist veega lõhustades amorfset räni. Hiljem sai kristalset räni prantsuse õpetlane
Henri Sainte-Claire Deville (1854)
annaabi.ee 
