Essee "Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis..." (Kersti Merilaas-Sang)
üheks heleroosaks utoopiaks ühtida.
Kui kaua oleks tegelikult hea nii olla kas üldse? Kui kaua tahaks näiteks Kersti Merilaas-
Sang ise käia kuhugi jõudmata? Tunnikese, päeva? Kuidas oleks aga aastaga? Ja mis siis, kui
polekski kohta, kuhu tagasi minna?
Nimetatud Viirlaiu teose puhul oli näha, et toimetulek looduses pole nii kerge, kui mõtetes
tunduda võib. Lihtne on üksnes kujutluspiltide loomine rahust ja õndsusest, aga ka siis, kui
võõrvägede sõdurid ekslejat taga ei otsi, jääb pinnuks see igatsetud loodus, mis on vahel
sulnis üksnes piltidel.
Käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis.. Seda tegid sajad endised sõdurid pärast Teise
maailmasõja lõppu. Nad ekslesid sihitult, proovisid leida väljapääsu, võidelda, aga lõpuks jäid
neile üksnes metsad ja peiduurkad, meelekibedus ja teadmine, et nende saatus välismaailma ei
huvita.
Tõsi, isegi punkris saab kuusepuu, jõuluküünalde ja (südame)soojusega luua ilusaid hetki, aga
annaabi.ee 
