Maavärinad
on enam vähem tekkinud sügaval maa-all umbes 600 kilomeetri sügavusel. Kõige tugevamad ja
ohtlikumad planeedi värisemised on seotud just tektooniliste või siis vulkaaniliste
maavärinatega. Eriti laamadeservadel, kuna seal käib pidev liikumine ja kivimite pinged
kogunevad eelkõige sinna.
Murrangu tekkega kivimites vabanevad elastsed pinged levivad maavärina koldest eemale
seismeliste lainetena. Nendest lainetest saaba eirstada kahte tüüpi esiteks kehalained ning teiseks
pinnalaineid.
Kehalained levivad maapinnas kerapinnalaadselt umbes nagu helilaine õhus. Pinnalained aga
levivad aeglasemalt esimesest, kuid seejuures nad liiguvad umbes nagu merelaine. Mis puutub
kehalainetesse siis võib eristada kahte erinevat tüüpi ka seal. Esiteks niiöelda P-lained ehk
pikilaineid ning S-laineid ehk ristilaineid. Esimesed lelvivad kokkusurvate ja väljavenitavate
impulssidena ning liigub keskkonna liikumise suunas
annaabi.ee 
