Tavaliselt (kitsamas mõttes) mõistetakse insolatsiooni all horisontaalsele pinnaühikule (cm2) langevat otsekiirguse voogu 1 minutis. Insolatsiooni valemiks on S' = S sinh O, kus S on otsekiirguse intensiivsus ja h O on Päikese kõrgus. Otsekiirgus see on kiirgus, mis levib päikese suunast tulnud paralleelsete kiirte kimbuna. Esineb ainult siis kui paistab päike. Hajukiirgus esineb kogu päeva jooksul ja isegi enne päikesetõusu või pärast päikese loojumist koidu- ja ehavalgusena. Selle kiirgusega on tihedalt seotud ka valgustus. Kui puuduks päikesekiirguse hajumine, oleksid valgustatud ainule need kohad, kuhu langevad päikesekiired, mujal valitseks täielik pimedus. Hajukiirguse hulka iseloomustab tema intensiivsus D, mille all mõistetakse ajaühiku (min) jooksul pinnaühikute (cm2) langenud hajukiirgust. Selle intensiivsus sõltub paljudest teguritest, nagu näiteks Päikese kõrgus, õhu sumedus, aluspinna albeedo jt, kõige suuremal määral siiski pilvitusest
Tahked osakesed satuvad õhku tuule toimel (õietolm, eosed). Vedelatest osakestest hõljub õhus päikese suunast tulnud paralleelsete kiirte kimbuna. Esineb ainult siis kui paistab päike. Hajukiirgus – esineb kogu päeva jooksul ja isegi väikesi veepiisku, millest koosnevad pilved, udu. Õhuvahetus – kiirguse neeldumine tagajärjel soojeneb maa ja veepind. Siit levib soojus nii enne päikesetõusu või pärast päikese loojumist koidu- ja ehavalgusena. Selle kiirgusega on tihedalt seotud ka valgustus. Kui puuduks üles õhku kui ka maa ja vee sügavamatesse kihtidesse. Aluspinnalt kandub sooja õhku järgmiste protsesside teel : 1) molekulaarne päikesekiirguse hajumine, oleksid valgustatud ainule need kohad, kuhu langevad päikesekiired, mujal valitseks täielik pimedus
annaabi.ee 
