Budism
nägemine vabastab liigsest klammerdumisest väliskeskkonna, sotsiaalsete konventsioonide ja lõpuks ka elu
külge. Kõige suhtelisuse, teisenemise, mööduvuse tunnistamine laseb vabaneda jäigast dogmatismist ja vaimsest
piiratusest. Kõik eksisteeriv olendid, asjad, sündmused kuulub samas kokku, on omavahel seotud ja
vastastikuses sõltuvuses. Püsitustaju võib mõneski äratada nukruse kõige kaduvuse pärast, ent budistide meelest
oleks õigem kõike efemeerselt vaadata kaastundliku, ent samas ka dharmade eri kombinatsioonide vaatemängu
imetleva pilguga.Kui joogas rõhutatakse inimese individuaalse mina samasust maailmakõiksusega
(Brahmaniga), siis budismis leitakse, et oma mina individuaalsust, subjektiivsust, erilisust pole mõttekas
manifesteerida - individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon, meele moodustis, kujutluste vili
hajus, püsitu, tinglik