Sõda ja Saaremaa
kompanii paadipõgenikud jõudsid kõinlaste paadiga
öösel Saaremaa randa ning järgmisel päeval läksid enda saabumisest ette kandma rügemendi
staapi. Kohale sattus rügemendiülem ooberst Jonas Graf zu Eulenburg isiklikult, kes pidas
relvitut ja räsitud kampa bolsevikeks ning pidas õigeks nad kohe maha lasta. Siiski õnnestus
kaasas olnud allohvitseril asjaolusid selgitada. Meestele anti püssid pihku ning nad said
,,tänuks" erilise lahinguülesande. Nad saadeti kaitse eelpostile Väina tammi õhitud aukudesse.
Nendesse samadesse, mille õhkimist Kurt Vetter oli koos kaaslastega näinud ning mille järel
oli neil tulnud ette võtta seiklusrikas merereis. Järgmised viis päeva vegeteerisid nad selles
augus, sisse ja välja pääses sealt vaid pimeduse varjus (Vetter 2004, 105).
Ööl vastu 5. oktoobrit algas Punaarmee Väikese väina dessant, mille põhijõu moodustas
Muhumaal asuv 8. Eesti Laskurkorpus ja seda toetasid 109. korpuse väeosad Rohukülast ja
Kassarist