Miks ma ei taha üksi elada
kindlat ja ühemõttelist vastust. Ometigi on mul midagi üksi elamise vastu.
Üksi elamine annab inimesele teatava iseseisvuse ja võimekuse tunde, ka teatud vabaduse.
Oma kodus on igaüks kuningas. Üksi elamine annab vabaduse otsustada ise, millal koristada,
süüa teha, kas kutsuda sõber külla või mitte, kas laulda dussi all või ei. Ometigi on üksi
elamises midagi hirmutavat ja üksildast. Üksi elamisel, nagu igal asjal on omad eelised ja ka
nõrgemad küljed.
Eelistksin elamist kellegagi koos. Miks? Kasvõi seetõttu, et on hea koju tulla, kui sa tead, et
keegi ootab sind seal ees. Kui sa tead, et õhtusöök on juba laual ja ahi kütetud. Mitte, et ma
niivõrd laisk oleks, et ma ise sellega peale pikka päeva hakkama ei saaks, mind lihtsalt võlub
see tunne, kui tuppa astudes on keegi, kes sind ootab, kelle jaoks on sinu saabumine kui
sündmus. Kes sinuga hommikupoolikul hüvasti jätab, kui tööle, kooli või mujale minek on.