Jõudmaks selgusele võimalikus, peab taotlema võimatut
mütsigi annab ta hea meelega oma õele. Ta leiab rahulolu oma tegudes ja sõprades, asjade üle
on tal aga peaaegu ükskõik. Kuigi võib arvata, et maailmas ei jõua ilma varata väga kaugele,
ei pea Holden seda oluliseks. Läänemaailmas leitakse ikka, et ärimehed ja ja kuulsused, kes
palju raha teenivad, on teistele eeskujudeks, mille poole tuleks pürgida. Salinger minu arust
üritab aga näidata, et raha muudab inimesed liialt edevateks ja võltsideks ning unustavad,kes
nad tegelikult on. Holden on seega pigem andja, nagu eespool mainitud, unistab ta olla
püüdja, kes päästab lapsi kuristikku kukkumise eest, mis sümboliseerib lapsepõlvest
täiskasvanute maailma üleminekut, kus pjedestaalile pannakse raha ja enese edukus. Minu
meelest just see, et peategelane on ennastunustav, lastes iseendal kuristikku langeda, et teisi
sealt päästa. Raamatus on seda ideed hästi iseloomustav sümboolne koht, kus Caulfield oma
annaabi.ee 
