Moodne õnn
polnud veel kolmekümneaastaselt mulla all. Üks tähtsamaid prioriteete oli muidugi ka süüa, et
ellu jääda. Viimasel ajal tundub, et asjad on vastupidi- paljud inimesed elavad, et süüa. Ja see
teeb nad õnnelikuks. Kui ei teeks, siis näiteks ei tarbiks ameeriklased aastas kuue Titanicu
kaaluga võrdse koguse kartulikrõpse ega neelaks nad alla 20 hektarit pitsat päevas. Ja see on
tõestatud fakt, et mõne isiku jaoks ongi elus ainus õnn söömine.
Mis puutub aga oma genofondi edasiandmisse, siis tänapäeva võib pidada kiviaja
täielikuks vastandiks. Nüüdisajal peetakse sageli õnneks just seda, kui oma genotüübi
edasiandmine puudub täiesti. Ja selline lähenemine ei ole tavaline ainult nii-öelda
igapäevainimeste seas. Paljud ei taha loovutada sekunditki ajast, mille nad võiks kulutada
BMW-dega ringikihutamisele, kinos popkorni söömisele või niisama ringi tsillimiseks-
kõigele, mis teeb neid õnnelikuks, või nii nad vähemalt arvavad.
annaabi.ee 
