Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
Saada võib aga
ainult välist : raha-vara, elumõnusid, või siis — tsivilisatsiooni. Saamises ja
jagamises liituti ja erineti, võideldi ja teritati mõistust; haridustki omandati,
koolidesse rühiti, et saada kohta või haljale oksale kergema vaevaga.
Tähelepanematult oli saanud tsivilisatsioon sihiks, ülimaks eluotstarbeks omaette.
Selles mõistetigi — kultuuri, Euroopa kultuuri.
Tõeliselt mõistame aga kultuuri mitte tsivilisatsiooni ebemeis ja esemeis, mida
inimene võib raha eest hankida, saada, vaid mõistame selles inimese enda
teritatud vaimu kehastust temas ja teda ümbritsevas, isiku- või rahvapärast elu-
stiili, — kehastugu see elutegevuses, -mõttes või -kujundamises. Sellist tõelist
kultuuri on meil tõesti veel vähe, ja see ongi puudus, mille kallal tasub juurelda,
arvustada, aktsiooni alustada. Kas ei ole siis andestatav, kui me oma
omariiklusaegset haridus- ja kultuurpolitikat nimetame sihi- ja sisulagedaks,