Rudolf Tobiase eluloo ja loomingu ülevaade
jumalikku hingust, kohtame teisalt küllaltki tavapäraseid võtteid ning kulunud viisikäände. See vastuolu,
hingeline lõhestatus avaldus ka Tobiase olemuses. Tabavalt on seda väljendanud J. Luiga: "Kogu Tobiase
muusika näib akordi otsimine selle loomu ebakõlale, disharmooniale, mis alati ta hinge pingutas. Ta sisemus
on ikka sellepärast helisemas nagu pinguli traadid külma tuule käes. Ta ülihellus teeb teda ülivastuvõtlikuks,
tasakaalutuks, ebaobjektiivseks. Ta hingeline hellus tekitas temas suure, tihtigi liialdatud enesetunde. Ta võis
väikese haavumise pärast kannatada ja käratseda, et haigeks jäi, võis aga ka kõrgilt arvustajast mööda
minna."
Ja ometi on R. Tobiase loominguline mõte suunatud kaugustesse ja kõrgustesse. Talle imponeerivad
suured helipannood, teravad kontrastid ja monumentaalne väljenduslaad.
Muusikalistes tõekspidamistes oli Tobias suurte klassikute austaja, kelle mõju võime tunda ka tema
loomingus