kiri rohkem meenutamiseks, mitte ära õppimiseks. Aga algus oli tehtud! Muide- alles 12.sajandil nägi noodikiri tänapäevaselt välja, sest siis märgiti noodid joonestikule ilusti eraldi välja ja lõpuks ometi sai võõra muusikapala selle süsteemi järgi selgeks õppida! 5. noodijoon lisandus 15.sajandil. Guido andis nootidele ka silp- ja tähtnimed. Keskajal oli 4 põhilist helirida, mida kasutati: dooria, früügia, lüüdia, ja miksilüüdia. Need helilaadid erinesid tänapäevasest duurist ja mollist seetõttu, et igas neis oli mõni aste kõrgendatud või madaldatud. Tähtnimedki võttis Guido früügia helilaadirea järgi (vaata oma vihikust, me kirjutasime selle helirea sinna). Tänapäevased duur ja moll helirida võeti kasutusele umbes XV sajandil RAHVAMUUSIKAST. Need kaks helirida võimutsevad tänapäevani.
sõjakisaga üksteise kallale ja tapsid ning skalpeerisid üksteist tuhandete kaupa. See oli verine päev ja järelikult ka rahuldav. Õhtusöögi ajaks kogunesid nad laagriplatsile, näljased ja õnnelikud. Kuid n ü ü d kerkis üles raskus: vaenulikud indiaanlased ei võinud sõbralikult koos leiba murda, kui enne polnud rahu tehtud, ja see oli lihtsalt võimatu rahupiipu suitsetamata. Ühestki muust protse- 109 duurist polnud nad kunagi kuulnud. Kaks metslast soovisid peaaegu, et nad oleksid mereröövliks jäänud. Kuid teist teed ei olnud, niisiis nõudsid nad nii rõõmsa näoga, kui suutsid teha, piipu ja tõmbasid sellest järgemööda nagu kord ja kohus oma mahvi. Ja ennäe! Nad rõõmustasid, et olid hakanud metslasteks, sest nad olid sellega midagi võitnud: nad leidsid, et võisid nüüd veidi suitsetada, ilma et oleksid tarvitsenud kadunud nuga otsima
annaabi.ee 
